9. mai gigantsed Nõukogude aega meenutavad juubelipidustused möödusid suuremate äpardusteta. Enne võidupüha käsitles Saksa ajakirjandus ka Baltimaade probleeme.

Mitmetes foorumites algasid diskussioonid selle üle, milline oli Molotov-Ribbentropi Pakti (MRP) tähendus Saksa armee tungimisele Venemaale. Kas Kremli diktaator ei taibanud Hitleri tagamõtteid ning kas ei provotseerinud ta lepinguga ise Suurt Isamaasõda? Mängisid ju mõlemad võimu- ja hävitamishimust segased diktaatorid räpast mängu.

Leningradi 900-päevane blokaad tekitas saksa meedias samuti kõneainet. Miks oli Stalini võidukas armee võimetu sakslasi tagasi tõrjuma? Kas ei ole põhjus selles, ette enne lahinguid tappis Kremli verehimuline diktaator nii armeejuhte kui ka teisi helgemaid päid ning Neevalinna elanikud pidid kannatama professionaalsete sõjaväejuhtide nappuse tõttu?

Sõja lõppemine Euroopas ei vabastanud mitte kõiki riike totalitaarsusest. Relvade vaikides jäid Portugal ja Hispaania diktaatorite Salazari ja Franco võimu alla ning Ida-Euroopa riigid võttis punane diktaator oma haardesse. Samuti ei tohi me unustada, et II maailmasõda lõppes alles ameeriklaste poolt heidetud aatomipommidega Hiroshimale ja Nagasakile.

Õiguse nimel ei tohiks meist keegi jätta tähelepanuta 1945.a. veebruaris toimunud Jalta konverentsi lõppotsuseid. Musta mere äärses Livadia palees jagasid Stalin, Roosevelt ja Churchill üheskoos Euroopa mõjusfääridesse. Ameerika president nimetas Stalinit meelitades sõbralikult „uncle Joe’ks“, keeldudes grusiinist diktaatoris nägemast mõrvarit, kelle südametunnistusel oli miljonite inimeste elu.

Sellest hoolimata oli Vene presidendi mõte kutsuda sõja lõppu tähistama nii endisi liitlasi kui vaenlasi, hea, leitakse saksa meedias. Samuti peetakse tervitatavaks, et Saksa liidukantsler palus päev enne Moskva pidustusi vene rahvalt kogu saksa rahva nimel andestust, sest keegi meist ei saa valgeks rääkida kuritegusid, mida Hitleri jüngrid korda saatsid. 27 miljonit ohvrit väärivad meenutamist.

Kuid nagu kirjutab Daniel Brössler Süddeutsche Zeitung’i juhtkirjas, liitus Schröder vaikides vene ajaloointerpretatsiooniga. Kindlasti pole Võidupüha see päev, mil sakslased peaksid venelastele nõuandeid jagama, aga ikkagi oleks kantsler ajakirjaniku arvates enne reisi Moskvasse pidanud märkama, et kahe Balti riigi presidendid keeldusid tema sõbra Putini kutsest.

Keeldumise põhjuseks, nagu formuleeris Moskva ajaleht Izvestija, oli „lahing ajaloo pärast“. Miks ei kasuta kantsler oma sõprussidemeid Putiniga selleks, et anda viimasele ajaloo käsitlemise alaseid järelaitamistunde ega selgita talle, kuidas Saksamaa töötab enesekindlalt läbi oma ajalugu?

Euroopa Liidu asepresident Günter Verheugen sai hiljuti omal nahal tunda, mida tähendab vene karu pahandamine, kui ta Tallinnas ütles: „Me ei või eirata fakti, et kolm Balti riiki okupeeriti vastu nende tahtmist tänu Vene-Saksa salalepetele.“ Selle peale sai ta Putinilt kohe kõrvakiilu.

Venelased ise ei tunne oma kunagise peavaenlase vastu mingisugust viha. Juba nõukogude ajal tehti vahet „fashistide“ ja „sakslaste“ vahel, toona kandis selle eest hoolt Erich Honecker, kes lehvitas vene rahvale Lenini mausoleumi katuselt. Siinjuures olid „propagandistlikud natsivaenlased“ ise väikeste natside suured sõbrad — nii kirjutab Ex-Insider Wolfgang Leonhard oma mälestustes. See tähendab, et endised Ida-Saksamaale jäänud natsid olid teretulnud ehitama üles sotsialismi.

Traditsioonilised 9. mai pidustused Moskvas pidid demonstreerima maailmale eelkõige vene kommunistide võimu ja võitmatust. Gorbatshov laskis veel 1985. aastal üle Punase väljaku liikuda 21 aatomiraketil ainult selleks, et hoiatada USA presidenti Ronald Reaganit. Nüüd, 20. aastat hiljem, tulid Punasele väljakule koos pidutsema nii võitjad kui võidetud. Neist ei sõitnud mööda aatomiraketid, vaid veteranid poleeritud sõjaväeveokites.

Putini impeerium ei näinud aga kõigist suurepärastest kavatsustest hoolimata mingit võimalust värske pilgu heitmiseks ajalukku. Venelased ei taha tunnistada, et nende poliitika kulisside taga lebab ikka veel nõukogude ajaloo koletis. Suurem osa neist harrastab jaanalinnupoliitikat, tehakse nägu,nagu ei oleks „Suurel Isamaasõjal“ mingit tegemist Stalini kuritegeliku paktiga, rääkimata sellest, et on unustatud punamõrvari miljonid kaasmaalastest ohvrid.

Kui perestroika ajal alustati ajalooliste faktide esiletoomisega, siis endine KGB ohvitser Putin on teinud otsuse seda horisonti hoopis kitsendada. Brössler kirjutab: „Kõige rohkem kannatavad selle all venelased ise. Nad on NL-i müütide ja valede vangid. Ning kuna venelaste endi arusaam ajaloost on üks osa nende olevikust, siis suureneb iga päevaga kuristik Venemaa ja Euroopa demokraatlike ühiskondade vahel.

Fakt, et mitmed naabrid on keeranud Venemaale selja, on tekitanud venelastes imestust ning kibestumist. Kui aga meenutada propagandat, milles püüti tõestada, et NL-i rahvad olevat kõige õnnelikumad inimesed kogu maailmas, polegi imeks panna, et needsamad venelased ei saa aru Baltikumi protestidest.“

Izvestija kirjutab: „Venelased usuvad, et nende teened (Euroopa) vabastamisel natsiterrorist on tallatud jalge alla.“ Tegelikult võitlesid aga miljonid vene sõdurid võibolla ehk küll hea asja eest, aga teenisid samas truult oma kurjategijast riigipead. Selle fakti teadvustamine teeb haiget, kuid selle ülestunnistuseta jääb tee vaba ja modernse ühiskonna poole suletuks. „Venemaa peab oma koletise ette astuma,“ lõpetab Daniel Brössler oma arutleva artikli.

Märkmed: