Viimasel ajal on uudisteagentuurid ja vaatlejad juhtinud tähelepanu kahtlasele ja sõbralikule askeldamisele, mis toimub Venemaa ja tuumamuskleid pingutava Iraani vahel. 18. oktoobril pani nendele soojadele suhetele krooni pähe Vene presidendi Vladimir Putini külaskäik Teherani, mis leidis aset võimaliku atentaadi hoiatustest hoolimata.

Tegemist oli ajaloolise visiidiga, sest Putin on esimene Vene riigipea Teheranis pärast 1943. a liitlasjõudude tippkohtumist, kus N. Liitu esindas Stalin.

Kõrvutades seda südamlikku ja täielikus vastastikuses usalduses kulgenud visiiti mõni päev varem Moskvas toimunud kohtumisega USA välisminister Condoleezza Rice’i ja kaitseminister Robert Gates’iga, kus ei püütudki enam varjata jäiseid suhteid, tuleks küsida, mis on juhtunud USA-Vene hiljutiste soojade suhetega?

Iraani tuumaprogramm Putini kaitse all

Kuigi Teheran lakkamatult kinnitab, et tema püüdluseks on tuumaenergia rahuotstarbeline kasutamine vaid elektri tootmiseks, on Iraani presidendil Mahmoud Ahmadinejadil selles õnnestunud veenda vaid president Putinit ja ehk ka mõnda viimase mõttekaaslast. Putin hoiatas Teheranis antud pressikonverentsil Läänt Iraani ründamise eest. Ta kinnitas, et Iraani esimene aatomielektrijaam, mida aitab ehitada Venemaa, saab valmis õigel ajal ning väljendas samas toetust Teherani õigusele omada tuumaenergiat. Putin ei pea ka mingeid uusi karistumeetmeid otstarbekaks; vastupidi – ta soovitas Teheraniga intensiivistada läbirääkimisi.

Selle peale ütles USA president George W. Bush Valges Majas korraldatud erakorralisel pressikonverentsil, et on hoiatanud maailma juhte III maailmasõja võimaliku puhkemise eest, kui ei suudeta takistada Iraani tuumarelva soetamast.

Sõnasõda jätkus juba Moskvas, kus president Putin ütles oma tele- ja raadioesinemises, et Iraani tuumakriisi lahendamiseks on otsedialoog parem kui sõjalise jõu või sanktsioonidega ähvardamine ja et Pärsia ja Venemaa on alati olnud lähedased naabrid. Ta lubas Iraaniga arendada häid suhteid. Selle all mõtleb Putin ilmselt tohutut relvaabi, mida ta on juba Iraanile aastate vältel heldelt jaganud rakettide jmt näol.

Sõda Iraani vastu?

Kõikidest diplomaatilistest püüdlustest ja sanktsioonidest hoolimata on Iraan jäänud vankumatuks ning teatanud, et ei kavatse mingil juhul loobuda oma tuumaprogrammist. Seega seisavad nii Lääs kui ÜRO lõhkise küna ees, kuna kõik muud vahendid peale sõjalise sekkumise näivad olevat ammendatud.

20. oktoobril edastati muret-tekitav pommuudis, et Iraani peamine tuumaläbirääkija Ali Larijani on tagasi astunud. BBC vaatleja Jon Leyne’i hinnangul võib see kaasa tuua olulisi poliitilisi nihkeid Iraani poliitikas, vähendada veelgi kompromossi saavutamise võimalusi diplomaatilisel teel ja suurendada Iraanist lähtuvat ohtu. On teada, et Larijanil ja president Ahmadinejadil oli suuri lahkarvamusi tuumaprogrammi arendamise osas. Leyne’l on ka andmeid, et Putin tegi oma visiidi ajal ettepanekuid Iraani tuumakriisi lahendamiseks, mida Larijani ei pidanud isegi vaagimisväärseiks.

Larijani kohale asus Ahmedinejadi lähedane kaastööline Saeed Jalili. Nii nagu Venemaalgi, näib ka Iraanis võim üha enam koonduvat diktaatorist presidendi ja tema kliki kätte.

Analüütikud peavad nüüd tõenäoseks, et USA võib Iraani rünnata ja ongi juba valmistumaks sõjalisteks operatsioonideks viimase vastu. Mõnedel andmetel olevat välja valitud koguni 2000 sihtmärki. Küsimus on, kas Ühendriikidel on aga praegu jõudu uue sõja alustamiseks, veel enam – selle võitmiseks? Mis saab siis, kui Iraan ja Venemaa moodustavad Lääne vastu sõjalise alliansi? See lõhnaks juba tõelise III maailmasõja järele.

Teherani ohtlikud eesmärgid

Miks peaks siis kartma Iraani ja Venemaa sooje suhteid? Millist ohtu kujutavad need ülejäänud maailmale? Tuntud Lähis-Ida strateeg, autor ja poliitiline nõustaja Joel C. Rosenberg, kes esines eelmisel nädalal mitmel õhtul siinses CTS teleprogrammis, viitas konkreetsetele ohtudele, mis tulenevad Iraani ja Venemaa koostööst. Ta selgitas põhjalikult Iraani taotlusi ja eesmärke.

Dr. Rosenberg tõi esile president Mahmoud Ahmadinejadi korduvaid ennustusi, et maailma lõpp on väga lähedal ja et islami messia Mahdi on siia maailma tulemas. Aga selleks, et Mahdi saabumist kiirendada (ja muidugi ka oma apokalüptilisi religioosseid ambitsioone ellu viia), tuleb Ahmadinejadi sõnul esmalt hävitada „väike saatan“ (Iisrael ehk juudid) ja seejärel ka suur saatan (USA, st. kristlased). Selle eesmärgi elluviimist hõlbustaks muidugi tuumaarsenali omamine.

On raske kujutleda, et 21. sajandil keegi niisuguseid plaane haub, veel enam nendest avalikult kõneleb. Kuid veelgi kummalisem, et ortodoks-kristlane Vladimir Putin, kes ristiusu kirikus palvetab ja küünlaid süütab, radikaalset islamiäärmuslast, president Mahmoud Ahmadinejadi tema kuritegelikes plaanides nii agaralt toetab.

Paljud poliitikud on veendunud, et Iraanist lähtuv oht maailma rahule on väga reaalne ja et see pole kaugeltki võrreldav Iraagist uhkavaga. Prantsusmaa välisminister Bernard Kouchner ütles ühes hiljutises intervjuus, et rahvusvaheline kogukond peaks valmistuma sõjaks Iraaniga. Kouchneri arvates tuleb tuumaläbirääkimised Iraaniga küll lõpuni pidada, kuid islamiriigi tuumarelv on tema sõnul ohtlik kogu maailmale. „Seepärast peaks rahvusvaheline kogukond olema valmis halvimaks ehk sõjaks,“ lausus minister. See on mõtlemapanev ohusignaal.

Märkmed: