Mõtisklusi E.V.100 a. puhul
Raivo Kalamäe
Austraalia
Juba kuu aja pärast tähistab Eesti Vabariik oma 100 aastast kestvust. Sel puhul on eriti mõttekas tema algaastatele pilku heita. Eriti sellepärast, et sellel ajajärgul toimunu kohta on levinud mitmesuguseid oletusi ja faktidega tõestamata süüdistusi meie tolleaegsetele riigimeestele, keda pole siin, et ennast kaitsta.
Olen Eesti Vabariigist ainult aasta võrra noorem ja olen vist üks vähestest tema selleaegsete olukordade ja juhtumite mäletajatest. Kasvasin koos Vabariigiga kaela kandjaks ja kogu mu ilmavaade ja ellusuhtumine sadestus selles ajaraamis. Neid pole hilisemad ajaloo keerdkäigud ega juhtumid suutnud muuta.
Ma ei pretendeeri mingitele erilistele riigiõiguslikele teadmistele või oskustele. Kutselise insenerina põhinevad minu seisukohad tösioludele ja loogikale.
Püüan oma mäletamiste najal enne 1940 aasta Vene okupatsiooni Eestis toimunust ülevaadet anda. Siinjuures toetun ma püsima jäänud mälupiltidele ja mulle teada olevatele faktidele. Kuigi olin tol ajal alles teismeline, olin olukorraga hästi kursis, kuna meie kodus oli ühiskonnas toimuv alati kõne all.
Ülemaailmne majanduskriis, mis tabas meid 1930-nete algul ja ka meie liiga liberaalsest põhiseadusest tingitud poliitiliste parteide omavahelised võimupüüded, ehk tollel ajal tabavalt nimetatud „lehmakauplemised“, olid rahva lõpmatuseni ära tüütanud. Kuigi Riigikogu oli paar korda uue põhiseaduse kavaga rahva ette tulnud, lükati need, kui mitteküllaldased, tagasi.
Valitsuste kestvused olid aastail 1932 ja 1933 äärmiselt lühikesed:
1) Jaan Teemant´i 5 kuud
2) Karl Einbund´i 2 ja pool kuud
3) Konst. Päts´i 6 ja pool kuud
4) Jaan Tõnisson´i 5 kuud
On selge, et parteide võimuvõitluste ajal riigivalitsemiseks ja isegi sellega kodunemiseks jäi vähe aega üle. Majanduslik areng oli peaaegu seiskunud ja rahva hinnang valitsuste tegevusele nulli lähedal. Seda olukorda kasutas ära vahepeal endistest sõduriühendustest, paljude mitte-sõdurite ühinemisega, välja kasvanud poliitiline liikumine „Vabadus-sõjalased“ või rahvakeeles Vapsid.
Osava ja pideva propagandaga, et vajame tugevat keskvõimu ja sellega poliitilise ja majandusliku olukorra parandamist, niiöelda „võluti“ eesti rahva enamus ja Vapside juhtkonna poolt koostatud „pooltoores“ väga autoritaarne põhiseadus võeti rahvahääletusel vastu 16.nov.1933. ning see jõustus 24. jaan.1934. Muuseas peame siinjuures meeles pidama, et tol ajal osa Euroopa valitsustest olid , kas autoritaarsed või pool-autoritaarsed.
Senine, Tõnissoni järele, riigivanemaks saanud Konstantin Päts muutus Riigihoidjaks ja uue põhiseaduse rakendajaks. Poliitiline, kuid väga sageli ühiskonna korra vastane võitlus Vapside ja nende vastaste, peamiselt sotside, vahel kestis ja isegi intensiivistus, kuna kuulu järgi, lisaks vapside „korrapidamis“-rühmadele, olevat ka sotsidel mingid lendsalgad organiseeritud olnud.
Isegi kriminaalne ja ulaklik element asus olukorda kasutama. Jagelemised ja korralagedus, ka kambakaklused, levisid. Samal ajal paljud kodanikud leidsid, et uus põhiseadus on oma liigse autori-taarsuse tõttu vastuvõtmatu ja tuleks kohendada.
Tekkinud rahutuste kõrvaldamiseks ja korra ning julgeoleku tagamiseks kuulutas valitsus välja üleriigilise kaitseseisukorra 12. märtsil, 1934. See samm oli korralageduste tõttu hädavajalik ja kinnitati Riigikogu poolt 15. märtsil ja hiljem ka Riigikohtu poolt. Riigi julgeoleku funktsioonina tõi see muidugi automaatselt kaasa mitmesuguseid piiranguid ja kitsendusi, muuseas koosolekute ja ajakirjanduse kontrolli, mis kestsid koos kaitseseisukorraga. Sellest ka hiljem tekkinud mõiste – Vaikiv ajastu.
Maakondade politsei prefektidele anti voli karistada üldise korra rikkujaid ja puru-ulakaid kuni 28 päevase arestiga. Eriti see karmikäeline algatus mõjus teatud ringkondadele pidurdavalt ja üldine argielu võinuks paraneda ja korrapärasemalt jatkuda.
Järgmise aasta kevadel aga sulges siseminister Kaarel Eenpalu kõik erakonnad ja poliitilised organisatsioonid, kaasaarvatud Vapsid, kuna rahutused polnud veel vaibunud.

Kogu aeg väidetakse, et Päts ja Laidoner teostasid riigipöörde. See väide on alusetu. Põhimõtteliselt tähendab riigipööre riigi valitsemise süsteemi trastilist muutmist kas vägivaldselt või rahumeelselt. Fakt on see, et 180 kraadise riigipöörde teostas eesti rahvas legaalselt ja rahumeelselt Vapside põhiseaduse omaksvõtmisega.
Riigihoidja Päts kasutas ainult uues põhiseaduses antud seaduslikke võimupiire sisekorra maksma-panekuks ja tekkinud erimeelsuste rahustamiseks. Selleks lükkas ta kaitseseisukorra pikendamisega ka uue riigikogu valimised üldise rahunemiseni edasi. Samal ajal kasutas ta neid võimupiire senini seiskunud majanduse elustamiseks.
Põllumajanduslik eksport organiseeriti uutel alustel, ehitati uusi tehaseid, maaparandusega loodi uusi talusid. Poolast toodi 6-7 tuhat maa- ja kaevandustöölist. Üldine olukord stabiliseerus ja rahvas oli sellega üldiselt rahul. Ainukesed nurisejad olid soojad kohad kaotanud poliitikud ja eriti Vapsid, kes sõjalise ülestõusu kavandamisega tahtsid oma kaotatud positsioone väevõimuga taastada.
Riigi- ja kaitseseisukorra vastase tegevuse tõttu sattusid nende juhid 1935. aasta detsembris sõjakohtu alla, kes neid ka kõvasti karistas ja kusagile maakolkasse järele mõtlema saatis.
1936.-nda veebruaris toimunud rahvahääletus kiitis senini toimunu heaks ja võimaldas Vapside põhiseaduse parandamiseks Rahvuskogu kokku kutsuda, mis ka aasta pärast toimus.
Rahvuskogu töö tulemusena jõustus uuendatud põhiseadus 1938. aasta 1. jaanuaril. Seniste partei nimekirjade asemel toimus selle põhjal isikuvalimine, kus igas valimisringkonnas esitati inglise süsteemi kohaselt üksikkandidaadid. Ja mõned kuud hiljem valis valimiskogu massiivse enamusega esimeseks Eesti Vabariigi presidendiks Konstantin Päts´i.
Riigivastase tegevuse eest karistatutele anti amnestia ja nende kodanikuõigused taastati, Sellega olnuks omal ajal erakondade poolt põhjustatud ja Vapside poolt kasutatud kriisiolukord likvideeritud ja juba varem alanud majanduslik areng võinuks katkestamatult edasi minna. Kord oli majas ja jõukus kasvas. Tolleaegsete segaduste ja rahurikkumiste peamised põhjustajad olid siiski Vapsid oma vägivaldse käitumise ja parem-äärmuslike plaanidega
Aga poliitiline olukord ja pinged Euroopas muutusid päev-päevalt. Saksamaa koos Venemaaga jagasid Poola. Sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt, mis jagas Ida-Euroopa huvi-piirkondadeks. Ja Venemaa esitas meile nn. abistamispakti nõude, mida väga tõsistel kaalutlustel polnud võimalik tagasi lükata. See viis lõpuks 17.juunil, 1940.a. Eesti ja ka teiste Balti riikide täieliku okupeerimiseni Vene poolt.
Eesti rahva päästmiseks pidi Vabariigi valitsus sellega nõustuma ning sealt alates on, tekkinud olukorda Euroopas ja Baltikumis tõsiselt analüüsimata, selles kõiges süüdistatud ainult president Päts´i ja Kindral Laidoneri.

Arvamus
Tagant järele tarkusega ja arvesse võttes tolleaegseid, kui ka eelnevaid olukordi, leiame, et enne 1940.-dat toimunu sisaldab mitmeid valesti tegemisi. Alustame juba Asutava Koguga, kes pani maksma ultra-liberaalse põhiseaduse ilma tegeliku riigijuhita, kes oleks erakondade vahelisi jagelemisi õigeis rööpais hoidnud.
Teiseks unustasid erakonnad omavaheliste võimupüüetega riigi korrapärase valitsemise ja heaolu. Mulle tundub, et ka praegustel erakondadel on kalduvusi selles suunas.
Kolmandaks püüdsid Vapsid olukorda kasutades rahva ülesässitamise ja propaganda ning Euroopas leviva „mustsärklusega“ võimu oma kätte saada. Selles segaduses kasutas Päts Vapside endi ja rahva poolt vastu võetud autokraatliku põhiseadusega antud võimu, et rahu ja korda majja tuua. See tal ka õnnestus mõne aastaga. Võibolla väänati sealjuures hiljem mõndagi paragraafi, kuid äärmuslik ja rahulolematu element isoleeriti ja uue ning tasakaalukama põhiseaduse abil taastus kord ja rahu.
Oletame, et Päts poleks vahele astunud ja kaitseseisukorda mitte välja kuulutanud. Arvatavalt oleks Larka`st saanud president ja Sirk´ist peaminister ja „Juht“. Uus põhiseadus oleks täies ulatuses rakendatud, „korrapidajate“ rühmad oleks teisitimõtlejate tegevuse lõpetanud ja tõeliselt vaikiv ajastu kehtestatud.
Kas oleks see kõik ühe Euroopa pisiriigi olulisust suurriikide varjus üldises pildis muutnud? Kindlasti mitte. Suurriikidel polnud sellest sooja ega külma, mida me omavahel jagelemistel tegime.
Kas see oleks venelaste vallutussoove muutnud? Kindlasti mitte. Neil olid plaanid ammu tehtud. Olukord polnud enam Vabadussõja aegne.
Kas oleks Vapsid Eesti julgeoleku heaks väikeriigi ressurssidega rohkem suutnud? Vaevalt. Kas olnuksime tookord palju võimelisemad endi kaitseks? Kindlasti mitte! Paari uue tanki või lennukiga poleks jõudude vahekord muutunud.
Mida oleks Larka ja Sirk teinud abistamispakti ja ka järgmise ultimaatumi suhtes? Vastu hakanud? Poliitiline olukord ja naabrite suhtumine olnuks sama, nagu see tegelikult oli. Olnuksime ikka üksi Vene kolossuse vastu, kusjuures meie kääbusriigina ei mõjutanud asjade üldist arengut karva väärtki. Olime suurriikide mängukannid.
Peame meeles Krimmi tatarlaste, tsetseenide ja teiste rahvaste saatusi. Vastupanu puhul olnuks meie lahingutest ellujäänud elujõuliste meeste tulevik sõja-vangidena olnud Gulag ja taiga surmaväljad. Sellega koos terve eesti rahva paremiku häving. Selle vältimiseks tuli paratamatult väevõimule alla anda. Täiesti ükskõik, kes meil võimul juhtus olema.
Vaatamata kõigile mustamis- ja halvustamispüüetele ei pääse me faktist, et Päts on vähemalt kaks korda eesti rahva hävingust päästmisele kaasa aidanud: üks kord oma kuulsa rusikalöögiga võidukat vabadussõda alustades ja teiseks 1940-nda Vene okupatsioonile võitluseta alludes.
Jah, vene toore ja kuritegeliku okupatsiooni läbi kaotasime ligi 10% elanikkonnast koos hulga väärtuslike inimestega. Aga tolleaegse valitsuse otsuse tulemuseks on siiski praeguse Eesti Vabariigi ja rahva olemasolu ja paljulubav tulevik. Kui tõsiselt ja põhjalikult järele mõtelda, siis oleme kõik olnud saatuse ja suurriikide, ja mitte meie riigimeeste tegemiste või mitte-tegemiste ohvrid.
Kõne all oleval ajajärgul oli Euroopas ja isegi mujal maailmas levimas autoritaarsus ja nii parem- kui ka vasak-äärmuslikkus. Üldiselt ei teatud ega räägitud siis veel inimõigustest. Sõjapidamise kohta olid küll olemas Haag`i ja Genfi konventsioonid, aga peale sõda ohtralt kasutatud genotsiidi ja sõjakuritegevuse mõisted polnud üldsuses levinud.
Praegu on sarnased mõisted mõnele muutunud isegi nagu elumõtteks ja nn. arvamusjuhtidest on minu arvates kujunenud arvukas ja eraldi osa ühiskonnast. Nende peaeesmärk näib olevat rahva seas erimeelsuste ja lõhenemiste ning eestlastes alaväärtuse ja süütunde tekitamine. Ja muidugi enda tähtsuse tõstmine.
Ivan Makarovi hiljutine ülevaade Postimehes võtab selle kenasti kokku, kus ta ütleb muuseas:“ Eestlastele pähe langevad halvustavad hinnagud on nagu poliit-tehnoloogia, mille lõplikud eesmärgid ei ole päris selged. Tegemist oleks nagu mingi lõputu veenmis-seanssiga: Sa oled halb, sa oled nats, sa oled harimatu, sa oled kuri, sa oled sallimatu.“ Tavainimesel on tihti raske selles segaduses orienteeruda, või süüdistustele reageerida.
Kõiketeadjatena ilmub nende sulest, teiste mahategemiste hulgas, ka vildakaid arvamusi ja hukkamõistmisi meie kunagiste riigijuhtide tegemiste ja otsuste kohta. Kas need põhinevad autorite endi eelarvamustel, võimetusel ehk tahte puudusel tolleaegsetest olukordadest õieti aru saada, või on see lihtsalt moeasi?
Niisugused kergekäelised süüdistused on õigusriigis kohatud ja nende väidete taga on tihti ainult oletused, mida tuleb alles faktidega tõestada. Tolleaegsete segaduste ja rahurikkumiste peamised põhjustajad olid siiski Vapsid oma vägivaldse käitumise ja parem-äärmuslike kavadega. Võiks isegi arvata, et Vapsideta poleks vaja olnud kaitseseisukorda rakendada ja riigivalitsemise loomulikku arengut katkestada.
On tulutu ja isegi kahjulik omavaheliste eriarvamuste paisutamisega suurriikidele põhjust anda meie eluõiguses kahelda. Ainult üksmeel ja edukas areng annab meile täieliku eluõiguse .

NB! Artikkel avaldatud originaalis ilma EWR toimetuse redigeeringuteta.

Märkmed: