Laupäeval, 31. jaanuaril toimus kontsert Scarborough’s, St. Timothy's Anglikaani kirikus. Kontserdil osales Cathedral Bluff's Symphony Orchestra, mille dirigendiks on nii Kanadas kui Eestis hästi tuntud ja hinnatud muusik Norman Reintamm. Orkestrile lisandus kaks laulusolisti, mõlemad kohapealse kiriku koorist, mida samuti juhatab Norman Reintamm. Tõeliseks tõmbenumbriks olid aga neli klaverit ja neli pianisti: Robert Horvath, Armas Maiste, Kenneth Gee ja Norman Reintamm, kes ühtlasi oli kogu ürituse elu ja hing – dirigeeris vaheldumisi puldist ja klaveripingilt ning informeeris publikut juhtuvast vabas vestlusvormis.
400-kohaline kirik oli rahvast täis, kõik piletid läbi müüdud. Publik näis koosnevat valdavas enamuses koguduse liikmetest, kelledele lisandus küllaltki arvukas eestlaskond. Välja arvatud kaks laulusoolot, oli kogu kava pühendatud Johann Sebastian Bachi klaverikontsertidele – järgemööda ühele, kahele, kolmele ja neljale klaverile. Kõik pianistid olid hiilgavas vormis, keelpilliorkester igati tasemel, dirigent kindlakäeline, Bachi tõlgendus peegeldas head muusikalist vaistu ja stiilitunnet. Ka mõlemad sopranid musitseerisid nauditavalt. Ettekanded võeti vastu tugevate ovatsioonidega.
Järgnevad read ei kujuta endast arvustust, vähemalt mitte muusikaarvustust. Seda ei saagi hästi kirjutada, sest ajakirjaniku kohus on ikkagi kajastada iga üritust sellisena, nagu ta tegelikult oli. Kontsert ei ole siin päris õige sõna. Vaatamata valdavalt klassikalisele programmile puudus kontserdi atmosfäär. See oli koguduse tuluõhtu ja oma üldilmelt meelelahutuslik. Kavalehel seisis „concert“, pääsmel „musical evening“ ja alakorrusel peetavat vaikset oksjonit reklaamides lipsas dirigent-pianist-programmijuhi suust väljend „after the show“. Juttu oli vaata et sama palju kui muusikat (ka koguduse vaimulik võttis sõna) ja enne lõppu toimus loteriipiletite loosimine.
Oletan, et minu tänased mõtisklused võivad nii mõneski lugejas tekitada protestimeeleolu. Võimalikku kerkivat pahameeletormi juba ette maha suruda üritades kinnitan, et minus ei ole kübetki pahatahtlikkust ja ma ei taha kontserdil osalenud eesti muusikuid, keda mõlemat hästi tunnen ja hindan, alavääristada. Kui ma midagi kritiseerin, siis peamiselt ajavaimu, millega on minu arvates hakatud liiga agaralt kaasas käima. Kui keegi peab mind vanamoeliseks, siis on tal teatud määral õigus. Olen vanade põliste väärtuste hindaja ning tunnen, et praegu on õige aeg oma arvamus (mis ei tarvitse olla mõõduandev) välja öelda.
Ütlesin, et kava ilme oli meelelahutuslik. Siin ongi kohe üks valus punkt. Bachi ei saa ega tohi tuua estraadile. Ta on selleks liiga suur, ta lihtsalt ei mahu sinna ära. Bach kui sügavalt usklik inimene ei püüdnud pakkuda meelelahutust, vaid meeleülendust. Pühakoja võlvid ja kaared üksi seda ei anna, ka interpreedid peaksid temasse suhtuma respekti ja pieteeditundega.
Eelnenu illustratsiooniks midagi, mis kava osas eespool mainimata jäi. Vahetult enne majesteetlikku lõpunumbrit neljal klaveril torgati kavasse pooleldi hetke impulsi mõjul Joseph Kosma populaarne „Sügislehed“, mille esitasid klaveril dzhäss-improvisatsioonina Armas Maiste ja Robert Horvath. Kui õigesti mäletan, lisandus neile üks tshello. Ettekanne oli võrratu ja vallandas publikus täismõõdulise ovatsioonitormi.
Ma ei ole kaugeltki sedalaadi muusika vastane. Nautisin ettekannet nagu kõik teisedki, kuid siiski mõjus see oma ebasobiva paigutuse tõttu kõrvalopsuna. On ehk arusaadavam, kui end piltlikult väljendan: mulle maitseb nii maasikamoos kui soolaheeringas, kuid seekord serveeriti mulle heeringat moosivõileival. Pärast sellist söömaaega tekib kiusatus sööklat vahetada.
Ma ei ole ajavaimu kallal irisemisega veel päris valmis. Olen harjunud interpreeti nägema kui vahemeest helilooja ja publiku vahel ning teda hindama selle järgi, kui usutavalt ta helilooja sõnumi publikule kohale toob, ise seejuures võimalikult märkamatuks jäädes. Tänapäeva interpreedid armastavad aga üha enam ja enam oma ettekannet vestlusega vürtsitada põhjendusega, et rangest formaalsusest vaba õhkkond aitab lähendada loojat kuulajale. Tegelikult pole see nii. See lähendab kuulajale vaid interpreeti. Kui postiljon muutub tähtsamaks kui adressaat, lööb see paratamatult ettekandele lugupidamatuse ja pealiskaudsuse pitseri. Vähemalt minu arvates. Kuid nagu tähendatud, ei pruugi see olla mõõduandev.
