Lugupeetav riigikogu liige
Moskvas sõlmitud uue Eesti-Vene piirilepingu kiire ja lisanditeta ratifitseerimine on lepingu ihalejate väidete kohaselt vajalik Eesti julgeoleku tagamiseks. Kuidas see leping hakkab Eesti julgeolekut Venemaa taotluste eest kaitsma, on mõistetav vaid selgeltnägijaile. Leping seda ainsagi sõnaga ei selgita. Riigikogu poolt vastu võetud „Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on säilitada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus.” Kuidas uues idapiiri lepingus „territoriaalsete nõudmiste puudumine” ja „riigipiiri reguleerimine” seondub põhiseaduse sätetega, on küsimus, mille üle riigikogu liikmed peaksid eriti tõsiselt mõtlema. Iga riigikogu liige peaks endalt küsima:
*kas rahvahääletusel vastu võetud põhiseadus nõuab 24. veebruaril 1918 loodud riigi „kindlustamist ja arendamist”?;
*kas tolle Eesti ja Venemaa vahelise piiri paiknemine terves ulatuses oli Tartu rahulepingus üksikasjaliselt määratud, looduses vastavalt demarkeeritud ja aastal 1939 sõlmitud Eesti ja NSV Liidu vahelises „Vastastikuses abistamise paktis” NSV Liidu poolt ikkakehtivana tunnustatud?
Nende kahe küsimuse vastused saavad olla ainult jaatavad ning seega puudus Eestil täielikult vajadus Tartu rahulepingust üks osa tühistada ja idapiir liigutada Venemaa eesmärke taotlevasse paika. Eesti juhid on kas lausrumaluse või isikliku kasu saamise nimel Eesti territooriumi vähendanud ilma mitte midagi vastu saamata. Või on Venemaa siiski suusõnaliselt lubanud mingi kompromiteeriva teabe avaldamata jätta või midagi muud saladuslikku teha? Eksimuste ülestunnistamine ja lubaduse tühistamine on igati õigustatud.
Nii Eesti Vabariik kui ka Vene Föderatsioon on tagantjärele allkirjastanud OSCE Helsingi konverentsi lõpliku akti, milles on selgelt määratud, et
„osalenud riigid käsitlevad üksteise ja ka kõigi Euroopa riikide piire vägivaldselt mittemuudetavatena ning sellest tulenevalt loobuvad nüüd ja tulevikus riigipiiride illegaalsest muutmisest. Täiendavalt nad loobuvad osaleva riigi territooriumi või selle osa hõivamise nõudest või teost”.
Uus piirileping võtab Vene Föderatsioonilt kohustuse tagastada Eestile illegaalselt võetud territoorium või see Eestilt osta. Uus piirileping võib koos teiste teada olevate Eesti otsustega ja ka ainult venelaste teada olevate tõenditega tühistada Tartu rahulepingu ja okupatsiooni olematuks muuta. Vene Föderatsiooni resoluutne nõue, uues lepingus mitte mainida riigipiiri paiknemise muutmist ja Tartu rahulepingu olemasolu, saab ilmselt õigustada mingit väga pahatahtlikku kavatsust. Leping pidavat olema Eestile kasulik, kuid välisministri kirjeldus tekkivast kasust on niivõrd paljasõnaline, et selle arvel pole mõtet seda lugu pikendada.
Kokkuvõtvalt: kehtiva idapiiri lepingu uuega asendamist ei nõua julgeolekut tagav põhiseaduslik kord ning ka mitte ükski rahvusvaheline konventsioon. Seda, Eestile kindlasti kahjulikku lepingut pole absoluutselt vaja. Häbiväärne on seda kuulutada Eesti julgeoleku oluliseks tagajaks, kui selle tagamist pole lepingus kaudseltki nimetatud.
Kehtiva piirilepingu uuega asendamine on põhiseadusevastane toiming. Põhiseadus lubab riigipiire muuta – mitte uusi riigipiiride lepinguid sõlmida. Uue lepingu ihalejad ei suuda, või nende isiklikud huvid ei võimalda, tajuda pärast Tartu rahulepingu ja Eesti-Läti piirilepingute sõlmimist, et Eesti Vabariik ei saa uusi riikidevahelisi piirilepinguid sõlmida enne, kui Venemaa ja/või Läti maa-alast osa kellelegi teisele võõrandatakse. Praegu saab olemasolevaid riigipiiri lepinguid vaid muuta – ja nii on ka põhiseaduses määratud.
Lausa eesti keelest aru saamise puuduliku omaksvõtmisega on asutud selgitama, et põhiseaduse §122 võimaldab sõlmida Venemaaga uusi, Tartu rahulepingus määratud piiri peatükki täiendavaid lepinguid. Idapiiri paiknemise liigutamine sealt, kus see asus juunis 1940 lääne poole, vähendab Eesti territooriumi 5,2 % võrra. See on mitte ainult põhiseaduse §2, vaid ka heakskiidetud julgeolekupoliitika eesmärgi vastane tegu. Territooriumi terviklikkust võib vähendada vaid siis, kui seda nõutakse rahvahääletusel.
Uue lepingu ihalejad kinnitavad, et kui põhiseaduses määratut tõlgendada „eesmärkide ja väärtuste” kohaselt, siis võib territooriumist osa Vene Föderatsioonile kinkida ning sellise kingituse tegemine ei ole mitte loovutuste pretsedent, vaid kindel julgeoleku tagatis. Põhiseaduslikkuse järelevalve tegijad aga kinnitavad, et juba osa põhiseaduse assamblee liikmeid pidas vajalikuks kontrolljoone riigipiiriks muutmist ja iga uus „Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne” on suurendanud raamatu autorite õigust leida eesmärke ja väärtusi, mis võimaldavad üheselt mõistetavalt sõnastatud põhiseadust „tõlgendada” Eestile kahjulikuks.
Mida iseseisvuse ennistajad enne põhiseaduse vastuvõtmist arvasid, ei saa põhiseadust muuta; seda ei saa teha ka mingi koguteos, mis püüab põhiseaduses määratut teistsuguseks seletada. Olen lasknud ühel mainekal välisriigi advokaadibürool hinnata riigivõimu poolt tehtu vastavust põhiseaduses määratuga. Nad on kinnitanud, et uue idapiiri lepingu sõlmimist ega selle paiknemise muutmist seadused ei nõua ja territooriumi võib vähendada vaid rahva nõudel.
Hinnangu andjail oli raske uskuda, et riigivõim on allkirjastanud lepingu, mis on vastuolus põhiseadusega ning et ühel osapoolel pole teise suhtes kõige vähematki kohustust. Tavaliselt püütakse lepingutes kõik õigused ja kohustused väga üheselt mõistetavalt ja osapoolte suhtes tasakaalustatult määrata. Eesti nõustumine piiri paiknemise muutmisega ja Tartu rahulepingu olemasolu varjata on lepingu tavade kohaselt põhjendamatu, kuid võib tähendada millegi ette heakskiitmist, mida Venemaa võib hiljem Eestit kahjustavalt teha. Imestamisväärseks peeti selgitusi, mida välisminister ja riigikogu väliskomisjoni esimees on avalikult esitanud selle kohta, kuidas uus piirileping võimaldab Venemaal hakata väga heatahtlikult Eestiga suhtlema. Üldiselt ju heatahtlikke tegusid ei häbeneta lepingus määramata jätta. Ülimalt ebatavaliseks peeti, et okupeeritu võib okupeerija järglast väga väärtusliku kingiga premeerida.
Lepingus olev ebamäärasus võib suure tõenäosusega osutuda vahendiks, millega eestlased ise praeguste valitsejatega Venemaa impeeriumimeelsed soovid täidab. On ju meie riigivõimu kõrgemad esindajad kinnitanud, et Eestil kuni 18.02.2014 Venemaaga piirilepingut polnud; samasuguse ettenägelikkuseta pole uues lepingus kirjeldatud kontrolljoone, vaid piiri reguleerimist ehk ühe väikse maa-ala Eestile ja teise Venemaale kuuluvaks määramist. Kas eespool esitatud kinnitus ja „piiri reguleerimine” võimaldab kellelgi mitte eestlasel arvata, et Eesti ei soovi Venemaast sõltuv olla? On tõesti viimane aeg veel mõelda: kas on vaja põhiseadust muuta ja loobuda „kõikumatust usust ja vankumatust tahtest kindlustada ja arendada” aastal 1918 loodud riiki või jätta kõigepealt 18. veebruari leping ratifitseerimata ja siis hakata uurima, miks härrad Paet ja Mihkelson nii agaralt Vene Föderatsioonilt tolle lepingu välja nurusid.
Kuna õiguskantsler, kaitsepolitseiamet, Riigiprokuratuur ja Vabariigi President on täiesti ühtlustatult kinnitanud, et põhiseadus lubab uusi piirilepinguid sõlmida ning mitte ükski neist pole selgitanud, miks põhiseaduse §122 määratud piiri paiknemise muutmine on Eestile kasulik, siis võib arvata, et see täiesti erakorraline üksmeel põhineb kokkuleppel varjata uue piirilepingu sõlmimise tegelikku põhjust. Eesti ei saa kuigi kauaks iseseisvaks jääda, kui kogu idapiiriga ja NSV Liidu okupatsiooniga seonduvaid tegemisi ja tegematajätmisi ning nende põhjusi ei avalikustata. Selleks tuleks moodustada vastav riigikogu komisjon, mis koos kohtu ja majandusteadlaste abiga kõik senini tehtud üle vaatab, hindab ja sellest rahvast teavitab. Loodan, et riigikogu mõistab, mida ebamäärane ja kohustuste osas tasakaalustamata, väga süütu „ainult piiri reguleerimise” leping saab põhjustada ning teeb, mida õigus ja õiglus nõuab.
Austusega,
Harri Kivilo, Eesti Vabariigi kodanik