15. juuli kell 03:44
Mõnikord on minu käest küsitud, miks on katoliiklastele keelatud kuuluda vabamüürlaste ridadesse. Toon siin välja kokkuvõtliku põhjenduse, tsiteerides 1859. aastast pärinevat Itaalia kõrgvabamüürliku looži Alta Vendita alalist instruktsiooni ehk dokumenti, millest kajastub vabamüürlaste plaan Katoliku Kirikusse infiltreerumiseks ja selle oma kontrolli alla saamiseks:
"Paavst, kes iganes ta ka ei oleks, ei tule kunagi ise salaühingutesse. Seetõttu peavad salaühingud sisenema Kirikusse, eesmärgiga võita nad mõlemad enda poolele. Seda suurt tööd, mille oleme ette võtnud, ei saa ära teha päeva, kuu ega aastaga. See võitlus saab kestma palju aastaid, võimalik et terve sajandi; seda võitlust pidades langevad sõdurid meie ridades, ent võitlus ise jätkub. [...] Me asetame mulda väikese sinepiiva, ent Õigluse päike kasvatab sellest suure jõu, mis toob endaga ühel päeval kaasa rikkaliku saagi. Sel teel saavad meie ees seisma suured rasktused ning ületamist vajavad tõsised takistused. Ent need takistused ületame me kogemuste ja tarkusega."
Tegu ei ole mingi vandenõuteooriaga, vaid faktiga, mis aitab mõista Kirikus maad võtnud kriisi tagamaid. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tuldi nende eesmärkidega juba suhteliselt julgelt avalikkuse ette. Paljudes riikides, ennekõike Mehhikos, Hispaanias ja Portugalis, tegutsesid vabamüürlased sel ajal täiesti avalikult ja eesmärgipäraselt Kiriku vastase jõuna. Paralleelselt väliste rünnakutega on pidevalt toimunud ka infiltreerumine Katoliku Kiriku vaimulikkonda, just selles vaimus, mida Alta Vendita instruktsioonis selgitatakse:
"Kui säilitame hea katoliiklase ja tubli patrioodi kuvandi, avab see meie õpetustele tee noorte preestrite südameisse ja kloostrite sügavustesse. Aastate möödudes vallutavad need preestrid kõik olulised ametikohad. Nad hakkavad valitsema, administreerima ja otsuseid langetama. Neist saavad paavsti nõuandjad ja nemad saavad valima paavsti, kes valitseb kiriku üle.”
Niisuguseid asju silmas pidades ei ole sugugi üllatav, et oma 1883. aasta ringkirjas "Humanum genus" keelas paavst Leo XIII ühemõtteliselt katoliiklaste kuulumise vabamüürlaste ridadesse, kelle kohta ta ühtlasi kirjutas: "Püüdmata enam isegi oma eesmärke varjata, tõusevad nad nüüd enesekindlalt üles Jumala enda vastu. Nad plaanivad avalikult Püha Kiriku hävitamist, lähtudes eesmärgist lammutada kristlikku ühiskonnakorraldust ja lahutada kristlikke rahvaid meie Päästja Jeesuse Kristuse õnnistusest.” Paavst Clemens XII väljendas selget keeldu vabamüürlaste ridadesse kuuluda juba 1738. aastal oma konstitutsioonis "In eminenti".
Konkreetse normina kirjutati 1917. aastal (1918. aastal jõustunud) kanoonilise õiguse koodeksisse selgesõnaliselt, et astumine vabamüürlaste ridadesse tähendab katoliiklastele automaatset Kiriku ühtsusest väljaheitmist ehk ekskommunikatsiooni latae sententiae. Sama positsiooni kordas 1983. aastal paavst Johannes Paulus II heakskiidul hiljem ise paavstiks valitud (ja 2013. aastal siiani salapärastel põhjustel paavsti kohalt taandunud) kardinal Joseph Ratzinger, kirjutades vabamüürlike ühenduste kohta tehtud Usudoktriini Kongregatsiooni deklaratsioonis:
"Usklikud, kes astuvad vabamüürlikesse ühendustesse, on raske patu seisundis ega tohi armulaua sakramenti vastu võta. [...] Kiriku negatiivne hinnang vabamüürlike ühenduste suhtes püsib muutumatuna, sest Kirik on alati pidanud nende põhimõtteid ja eesmärke Kiriku õpetusega vastuolus olevaks, mistõttu jääb neisse kuulumine endiselt keelatuks.”
Samas vaimus ütleb praegu kehtiv Katoliku Kiriku katekismus kaanonis 1347: “Isikut, kes liitub Kiriku vastaselt meelestatud ühendustega, karistatakse õiglase karitusega; isikut, kes propageerib selliseid ühendusi või asub neisse ametisse, karistatakse interdiktiga."
Need on tõsised asjad, millest ei ole praegusel ajal populaarne rääkida ja vähemalt mina ei ole kunagi kuulnud Eestis ühtegi preestrit neist asjust rääkimas. Ometi on siin tegu Kiriku ammuse ja kindla positsiooniga, millel on väga selged ja arusaadavad põhjused ning mida pole vähimatki põhjust häbeneda.
Olgu see ühelt poolt selgituseks vabamüürlastest tuttavatele, kes ei mõista Katoliku Kiriku eitavat hoiakut vabamüürluse suhtes, teiselt poolt aga selgituseks katoliiklastele nagu ma ise, keda on kutsutud või kutsutakse vabamüürlaste ridadesse. Eraldi teema on see, kuidas täpsemalt on vabamüürlaste poolt edendatud ilmavaatelised põhimõtted (deism, naturalism, sekularism) radikaalselt Katoliku Kiriku õpetusega vastuolus. Aga see on juba pikem jutt.
