Viimase paari kuu jooksul on välis-eesti ajakirjanduses ilmunud rohkelt sõnavõtte Eesti lähiajaloo ning Tallinna pronksmehe kohta. Lubatagu ka mind neid küsimusi lühidalt kommenteerida.

Üheks tüliobjektiks oli Herbert Vainu artikkel „Baltikum Teises Maailmasõjas” (VES, 8. juuni 2006). Sellele on andnud tõhusad vastused Thomas Vaga (VES, 7. ja 13. juuli) ja Väino Riismandel (VES, 20. juuli). Kui Vainu seisukohta Eesti Leegioni ja Eesti Laskurkorpuse suhtes võib vaadelda kui isiklikku arvamust, siis tema kui ajaloolase ignorantsus ajalooliste ja kronoloogiliste faktide alal on vabandamatu. Miks ei heitnud ta pilku koguteosesse „Eesti ja maailm, XX sajandi kroonika”?? Sellest seeriast on ilmunud kolm massiivset köidet: I. osa 1900-1940, II. osa 1940-1961 ja hiljuti III. osa 1961-81. Need kõik on kergesti kättesaadavad nii Eestis kui siin. Teises köites, näiteks, on detailselt üles loetud eestlaste osalemine saksa sõjaväes, eri väeosade loomise ajad ja kohad, lahinguteed jpm. Tõepoolest, nagu hr. Riismandel märgib, tegi kindralkomissar Litzmann 28. augustil 1942 teatavaks Himmleri otsuse asutada Relva-SS-i koosseisus Eesti Leegion (II. köide, lk. 109).

Välisminister Karl Selteri resoluutsusel („sõjakus”), 1939. a. lepingute sõlmimise keerises, on siiski põhi all. Vainul on siin omajagu õigus. Nimelt mainis Selter Tallinnas ilmunud ingliskeelsele ajalehele Baltic Times (vt. 25. mai 1939) järgmist: „Niipea kui mõni suurriik peaks ilma kutseta esinema abilise osas… vaadatakse niisugusele abile kui kallaletungile, mille vastu Balti riigid võitlevad kogu oma jõududega.” Võiks lisada, et samasugust uljust väljendas president K. Päts oma kõnes Tahkuranna monumendi avamisel 25. juunil 1939: „Meie ei ole vaba ega iseseisev riik kellegi teise rahva armust, vaid oleme oma vabaduse ise endile kätte võidelnud Eesti paremate poegade verega. Ja kui see vabadus on verehinnaga lunastatud, siis ei lase meie ka seda vabadust oma käest libiseda, nii nagu mõned teised on teinud (vihje Tshehhi kiirele alistumisele — R.P.). Eesti rahvas kaitseb oma vabadust ja kui tarvis, siis on ta ka alati valmis oma vabaduse eest verd valama ja seda verehinnaga kaitsma!” Kahjuks olid need sõnad juba kolm kuud hiljem unustatud…

Seoses sellega on väärt tähele panna T. Vaga 13. juuni artiklis ära toodud fakti, mis (tahtmatult) alla kriipsutab Eesti tookordse juhtkonna kas ülimat naiivsust või meeleheitlikku katset tõde rahva eest varjata: „President Päts toonitas seoses Leedu hõivamisega 15. juunil 1940, et Eestil pole põhjust kartuseks, nagu Leedul, sest Eesti on täpselt kinni pidanud (lepingu tingimustest).” Jah… aga juba järgmisel päeval anti ka Eestile surmahoop!!

Viimaks, pole põhjust alahinnata sakslaste kavatsusi Baltimaade suhtes. „Generalplan Ost” oli realiteet, mida vaid Saksamaa sõjaline kaotus nurja ajas. T. Vaga poolt mainitud lubadused saksa sõduritele olid osa sellest. Loetagu Hitleri ministri Alfred Rosenbergi 2. aprillil 1941 koostatud memorandumit Eesti, Läti ja Leedu kohta, kus on selgelt välja öeldud balti rahvaste saatus (II köide, lk. 53). 12. juunil 1942 teatab Heinrich Himmler SS-Brigadenführer Greifeldile, et Eesti ja Läti saksastamine tuleb lõpule viia 20 aasta jooksul. 12. jaanuaril 1943 otsustab Himmler kiirendada eelnenud aasta mais kavandatud Ingerimaa täielikku saksastamist, tuues sinna elama SS-organisatsioonide liikmeid ja saksa talupoegi. Eestil polnud oodata head ei ühelt ega teiselt poolt.

Nüüd mõned sõnad Tõnismäe monumendist, üldtuntud pronksmehest.

On õige, et eesti meestel polnud neil saatuslikel aastatel võimalik valida, milline munder neile selga aeti. Tuleb samuti respekteerida inimlikku külge, sest iga eesti mehe surm oli niihästi isiklik kui rahvuslik traagika, ükskõik kus isik langes. Sellest lähtudes võiks pronksmeest taluda kui paratamatuse sümbolit. Kui ma aga vaatan Tõnismäe kuju, siis on sel seljas ikkagi punaarmee munder ja üle õla punaarmee relv. Olen alati olnud võõraste mundrite reklameerimise vastu. Seetõttu suhtusin eitavalt ka Lihula mälestussambasse, kus prominentselt esile toodi saksa munder ja saksa püstolkuulipilduja. Kui soovitakse n-ö universaalset monumenti II maailmasõjas langenud eesti meeste auks, olgu nad siis Eesti Leegioni või Laskurkorpuse liikmed, miks mitte asendada pronksmees abstraktse, inimeselikkust rõhutava monumendiga, mis kellegi tundeid ei riiva?

Mida siis Tõnismäe kujuga peale hakata? Eesti Päevalehe 6. juuli numbris seisab märkimisväärne teade, et Laskurkorpuse veteranid soovitavad viia pronkssõdur Tõnismäelt Maarjamäe memoriaali juurde. Kui nii, siis on siin ratsionaalne lahendus mida tuleks kaalutleda. Tõnismäele, pronkssõduri asemele, rajatagu siis eelpool mainitud neutraalsem, kõiki sõjamehi kui inimesi mälestav monument.

Märkmed: