Me ei vali oma rahvust, nii nagu me valime elukutset, elukohta või isegi usku. Sündides oleme eestlased, selles ei ole mingit kahtlust. Küsimuse, kas eestlusel on tulevikku, vastus peitub selles, kui suure tähtsusega rolli mängib eestlus meie elus.

Minu seisukoht on: Eesti maa, rahvas, kultuur ja keel kestab minu elu aja. Ma teen kõik võimaliku eestluse edasi kandmiseks ja üheks selleks ilminguks on, et ma räägin, loen ja kirjutan eesti keeles. Minu juured on Eestis ning eesti rahvas ja eesti keel on osa minust; mulle meeldib olla eestlane ja käia eestlastega läbi.

Minu generatsioon loodab elada veel maksimaalselt 30-40 aastat. Kas on mõeldav, et Eesti Maja, Jõekääru, Seedrioru, Kotkajärve, laulukoorid, Ehatare, kirikud jm. kestavad veel nii kaua? Minu arust küll, aga palju võib aja jooksul muutuda. Kui vaadata hoopis 5 või 10 aastat edasi, siis ei saa välistada, et nende paikade osavõtjate arv võib selles ajavahemikus hoopis tugevalt kasvada.

Huvi ja tahe

Kui Eesti sai 13 aastat tagasi vabaks, kadus mõnes mõttes meie ühine eesmärk ja põhjus kokku tulla. Eesti ei ole enam okupeeritud riik, rahvas oli ennast vabaks laulnud.

Meil lõppesid Musta Lindi Päeva ühisprotestid. Me ei olnud enam põgenikud, vaid valisime vabatahtlikult siiajäämise. Isegi öeldi, et õiged eestlased kolivad Eestisse.

Aga vaatamata Eesti vabaduse saavutamisele ei muutunud eestlaste tegevuse stiil välismaal palju. Kahjuks me ei ole läinud arenenud muutuva Eestiga kaasa. Me ei tunne Eesti uusi laule ega luulet, laulame ikka edasi „Kungla rahvast“.

Paljudel eesti ühiskonna koosolekutel, komiteedes ja aktustel kasutatakse neidsamu enne taasiseseisvumise aegseid tegutsemisviise, mis ei paku osalejatele rahuldust. Noorema generatsiooni Kanada eestlastel on väga erinevad huvid, elukutsed, haridus ja majanduslikud võimed. Tihtipeale ainuke sarnasus meie vahel ongi eestlus.

Paljud siin sündinud eestlased ei tule kokku sellepärast, et nad saavad eesti keeles suhelda, nagu on näha põgenike generatsiooni juures. Noorem generatsioon tuleb kokku, kui tegevus on sisukas või on vaja ühiskondlikku eesmärki saavutada — eriti kui elatakse Torontost kaugel. Eestlaseks olemine ei ole enam küllalt veenev põhjus, et koguneda. Üritused ja tegevus peavad meid huvitama ja meelitama.

Kes on „keegi“?

Me elame vabal maal, kus iga paha juhtum on kellegi teise süü. Ma kõndisin hiljuti Tallinna vanalinnas, suur auk oli keset kõnniteed. Ei olnud mingit tõket ega hoiatussilti ja ma peaaegu komistasin. Ütlesin oma sugulasele, et kuidas see nii võib olla, mõtle, kui keegi kukub ja saab vigastuse. Minu sugulane vastas: ära siis astu auku!

See oli mulle huvitav õppetund: vastutus langes minule... Mitte ühiskonnale, mitte riigile, isegi mitte äriomanikule, vaid minule.

Tihti on kuulda, et miks keegi ei tee nii, miks keegi ei tee naa. Miks keegi ei paranda, miks keegi ei hoolitse, miks keegi ei kutsu, miks keegi ei tulnud? Miks keegi ei organiseeri paremini? Miks keegi ei toeta?

Kes on keegi? Keegi on SINA! Keegi teine on ju MINA!

10 SOOVITUST:

Mul on 10 ettepanekut, mitte mingis tähtsuse järjekorras. Nende ettepanekute siht on alustada diskussiooni meie ühiskonnas, et muuta ühiskonda meeldivamaks ja eesti tutvusringi suuremaks.

1. Koondada tegevust

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistatakse Ontarios minu arvates liiga mitmes kohas. Aupeakonsulaat ja EKN korraldavad Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtu diplomaatilistele esindajatele, eelmine aasta peeti samal õhtul noorte pidu Tartu College'is. Laupäeval pühitsetakse Ehatares, gaidides, skautides ja lasteaias ning õhtul oli pidulik õhtusöök Hamiltonis.

Pühapäeval pühitsetakse igas kirikus eraldi ja Toronto Eesti Selts korraldab suure aktuse. Seedriorul ja teistes väiksemates ringkondades peetakse aastapäevaüritusi lisaks veel pensionäride, veteranide, korporatsioonide jt. ringkondades. Lõpuks toimub veel lipuheiskamine Toronto raekoja platsil.

Kokkuvõttes, kõik need üritused võtavad aega, raha ja plaanimist ning rahvas on lõhestatud otsuse ees, kuhu minna ja kui mitu korda hümni laulda. Ühel aastal osales minu pere viiel aktusel, minule see kaotas tähenduse ja lapsed hakkasid juba väsima korduvast rahvariiete kandmistest, mida me ei jõudnud vahepeal pesta ega triikida.

Ettepanek: teha ühine suur EV aastapäeva tähistamine, millega seoses laupäeva õhtul oleks kaks suurt pidu. Esimene oleks rahulikum õhtusöögiga koosviibimine Eesti Majas ja teine elavam pidu Tartu College'is. Mõlematele oleks kutsutud Eestist lauljad; noored ja vanad valigu siis ise, kuhu nad lähevad Eesti vabadust pühitsema!

Pühapäeva hommikul tuleksid kõik laste pühapäevakoolid ja eestlased kõikidest kirikutest kokku ühisele jumalateenistusele ühte eesti kirikusse. Seal laulaksid ühendatud kiriku koorid. Suur aktus toimuks pärast lõunat, kuhu koguneks rahvas rahvariietes. Sinna oleksid kutsutud ka poliitikud Eestist ja teised väliskülalised. Seal laulaksid ühiselt laste ja täiskasvanute koorid ning gaidid ja skaudid seisaksid auvalves. Tervitused kõikidelt eesti organisatsioonidelt ilmuksid aktuse kavas. Pärast pidulikku aktust võiks veel toimuda kohvijoomine Eesti Majas. Koostöö ja üksmeel — ühistegevus.
(järgneb)

Märkmed: