2. Lastelaagrite koondamine

Siiani on tegutsenud Jõekääru ja Seedrioru, mõlemad juulikuus. Selle olukorra põhjustas varem geograafia ja lasteküllus. Nüüd me aga maksame ligi $30.000, et kindlustada neid kahte kohta. Mõlemad paigad vajavad remonti ja parandusi ning mõlemal oleks tarvis ka palju rohkem lapsi.

Ettepanek: kaks esindajat kummastki laagrist moodustaksid komitee Eesti Laste Suvelaagrid Ontarios, lisaks üks erapooletu liige. Viimane võiks olla ka skaut või gaid, kes hoolitseks, et iga laagri elanik oleks ka ühtlasi hellake või hundu. Komitee võiks koordineerida, et laagrite tegevus toimuks terve suve ning et nii lastel, kasvatajatel, vetelpäästjal, kokal jt. oleks täisajaline suvetöö parema palgaga. Eestist tulnud lastele võiks pakkuda tasuta laagrit, et tõsta eesti keele taset siinsete laste seas. Nende „töö“ oleks meie lastele eesti keelt õpetada, mitte et nad täiendavad oma inglise keelt. Üks komitee ja asutus saavutaks laagri kindlustuse kulu poole võrra vähendamise ja seda raha saaks paremini kasutada palkadeks ja korrashoiuks.

Me võiks arendada sporditegevust Jõekääru staadionil ja ehk tutvustada eesti sportlasi meie noortele. Ehk võiksime Eesti olümpialasi ja teisi maailmatasemel sportlasi rohkem tundma õppida just eesti laste laagrite kaudu? Kas on mõeldav, et teisedki Kanadas sündinud eesti lapsed kord esindavad Eestit olümpial nagu seda teeb Tiiu Nurmberg mäesuusatamisega?

Mõlemad laagrid saaksid koondada oma ressursse ning otsida ja meelitada eesti päritolu lapsi laagrisse tulema.

Perekonna Suvepäev Jõekäärul oleks suurema osavõtuga, kuna seal osaleksid ka Seedrioru lastevanemad. Konfliktid väheneks ja koostöö edeneks.

Kõik eesti päritolu lapsed oleksid teretulnud, vaatamata nende eesti keele oskusele. Samuti võiksime otsida laagreid Eestis, kuhu saata meie noori. Mis juhtuks Jõekääru ja Seedrioru maaga ja hoonetega ülejäänud aastal? Ettepanek oleks, et Seedrioru avaks oma uksed ja tared Lõuna-Ontario üliõpilastele talvekuudel. Õpilased, kes käivad Waterloo, Wilfrid Laurier’, Guelph’i, MacMaster’i ja isegi Western’i ülikoolides võiksid kokku tulla vähemalt paar korda talve jooksul. Igas ülikoolis peaks olema eesti noorte klubi. Sama asi võiks toimuda ka Jõekäärul, kuhu koguneksid Toronto, York’i, Ottawa, Carlton’i, Queens’i ja Trent’i ülikooli noori. On tarvis eestvedajaid.

3. Mis õhtul pidada Toronto Eesti kooli?

Arvan, et paljud lapsed said suure tõuke oma eestluseks sel suvel Eestis. Ma soovitaksin paigutada esmaspäevaõhtuse keskkooli ja gümnaasiumi neljapäevaõhtule. Sellel õhtul on rohkem tegevust lastevanematele — avatud on kauplus, kohvik ja pank. Esmaspäev jääks Eesti Majale ja eesti peredele puhkepäevaks.

Samuti võiks kontakti võtta keskkoolidega Eestis ja luua ametlikult vahetus- ehk exchange programme. Olen kindel, et siin leidub eesti ja isegi kanada noori, kes oleksid sellest huvitatud. Minu tütar Kairi on praegu Eestis ja astub viimaseks kooliaastaks Tartu Miina Härma Gümnaasiumisse. Kooli juhataja ütles, et ta on esimene Kanada kodanik selles koolis.

4. Ajaleht Eesti Elu

Lehte tellib ainult umbes 2000 inimest. Paljud on jätnud lehe tellimata ainult sellepärast, et kord lõppes nende tellimus ja lehe poolt ei ole keegi helistanud, et neid mõjutada seda uuesti tellima. Lehte ei ole võimalik tellida krediitkaardiga ja ei ole võimalik ka tellida seda kuumaksuga.

Leht on meie side, selle levi tuleks laiendada. On sugulasi, kes jagavad lehe tellimust, aga need on ainult üksikud numbrid. Ettepanek — kõik võiksid tellida eesti lehe oma kodusse.

(Toimetuselt: Eesti Elu tiraazh on 2500 eksemplari; kõigile tellijatele saadetakse kirjalikud meeldetuletused tellimuse uuendamiseks. Krediitkaardiga tasumine tooks lehele täiendavaid kulutusi ega oleks majanduslikult otstarbekas.)

5. Side Eestiga

Paljud organisatsioonid on loonud sideme vastavate organisatsioonidega Eestis, näiteks endised sõjaväeohvitserid käivad läbi praeguste eesti kaitseväelastega Camp Bordenis Kanadas. Korporatsioonid abistavad ja taastavad Eestis asuvaid omaaegseid korpide maju. Eesti kirikud kutsuvad Eestist siia noori pastoreid ja õpetajaid. Baptisti kiriku konverentsil Torontos oli üle 70 külalise Eestist, sh. 10 pastorit.

Kultuurigrupid ja eraisikud on kutsunud eesti teatreid, laulukoore ja soliste siia esinema.

Metsaülikool pidas esimese mini-Metsaülikooli sel suvel Eestis ning gaidid ja skaudid on kutsunud Eesti gaide ja skaute Kanadasse.

Seedrioru kutsus esmakordselt sel aastal Suviharjale esinema muusikabändi Kreeker Eesti väikesest linnast Kohilast.

Need elamused olid elu kõrgpunktiks mõlemale poolele ning kasulikud eesti keele, kultuuri ja vaimu edendamise seisukohalt. Ettepanek: iga organisatsioon peaks ennast siduma Eestiga, et rikastada meid ja neid.

6. Eemale jäänud eestlased

Statistilistel andmetel on Kanadas üle 22.000 inimese, kes on öelnud, et nad on eesti rahvusest. 14.000 neist elab Ontarios. Meie ametlikus tegevuses on ehk ca 2000 eestlast. Kus on kõik teised?

Ma olen kindel, et on mitu põhjust, miks inimesed on eemale jäänud. Kas tasub neid üles otsida ja meie tutvusringi tagasi meelitada? Nad elavad meie läheduses, tõenäoliselt oli meil kunagi midagi ühist — ehk olime noorena koos laagrites, pühapäevakoolis jm., aga mingil põhjusel läksid teed lahku.
Kuid ehk on meil ikka sarnased huvid? Ehk on nendel hoopis midagi meile pakkuda? Ehk saavad nendest tulevased juhid? Ehk nende lastest saavad meie laste uued sõbrad?

Ettepanek: Eestlaste Kesknõukogul Kanadas (EKN), Eesti Sihtkapitalil Kanadas jpt. organisatsioonidel on nimekirju inimestest, kellele saadetakse kirju. On mõeldav, et me teeksime üleskutse kõikidele organisatsioonidele, et nad katsuksid leida eemalejäänud eestlasi ja küsida nendelt, kas nad sooviksid näiteks saada Eesti Elu ajalehte ja/või ringkirju suuremate eesti ürituste kohta. Ehk mitmetel on lihtsalt tarvis otsest informatsiooni. Ma arvan, et keegi ei põlga, kui neile saabub kutse eestlaste kontserdile, jõulupuule või EV pidustustele. Meelitame tagasi eemalejäänud eestlasi!
(järgneb)

Märkmed: