Toetan igati meie arhiivide alleshoidmist — nendes leidub palju asendamatut. Arhiivide juures on tööjõu puudus ja mõned kahtlevad, kas kogutud materjali vastu on üldse huvi.
Ma arvan, et iga organisatsioon võiks arhiividele oma abi pakkuda. Näiteks selle asemel, et korporatsioonid, klubid või seltsid leiutavad oma koosviibimisteks tegevust, võiksid nad vahel kõik kokku tulla, et aidata arhiivimaterjali sorteerida ja muud moodi abistada. Kui inimesed näeksid ja teaksid, mis meie arhiivides on, oleks huvi nende vastu suurem nii praegu kui tulevikus.
8. Siinsed eesti koori- ja laulupeotraditsioonid
Meie kooride tegevus sai suure tõuke möödunud aastal Seedrioru Suveharjal.
36 aastat oli möödunud viimasest sealsest laulupäevast. Miks oli nii suur vaheaeg, jääb müsteeriumiks ja mõnes mõttes tõestab, et meie ühiskond kaotas teatut määral huvi.
2003.a. Laulupäev oli lootustandev — kõik koorid said osaleda suures, vägevas kooris, mis oli tore nii lauljatele kui kuulajaskonnale. Tean isiklikult, et selle ürituse läbiviimise taga oli oma ohver. Oli ka esialgne tahtmatus ja kartus. Liiga palju aega oli mööda läinud. Koorid ei olnud ammu koos esinenud. Ainult üksikud isikud mäletasid veel traditsioone. Oleks seda veel viis aastat edasi lükatud, oleksid need kombed ja üritused unustatud. Toronto Eesti Täienduskoolide koor esines seal ainult umbes 25 lapsega, aga sel aastal oli lauljaid juba 65, kes esinesid Eestis suurel Laulupeol. Kindlustame, et need noored lauljad ühineksid hiljem mõne siinse täiskasvanute kooriga.
Ettepanek: korraldame sügisel Eesti laulupeo järgse kontserdi. Kutsume ka uusi liikmeid juurde. Otsustame, et osaleme 2009.a. laulupeol Tallinnas.
9. Suured suvised üritused Ontarios
Suured eestlaste üritused tõmbavad loomulikult rahvast, sest nendel käies on alati lootust kohata vanu sõpru ja leida uusi tuttavaid.
Eestis toimub järgmine laulupidu 2009. a., ESTO (kui leidub veel sellele suurüritusele kohta) toimub aasta varem, 2008. Need on kauges tulevikus.
Ettepanek: kuna 2005.a. on Seedrioru 50. juubel, võiksid koorid uuesti ühineda suureks ühendkooriks. Eestist võiks kutsuda bände ja lauljaid nagu sel aastal. Võiks kutsuda ka hea tasemega teatrigrupi vabaõhu-esinemiseks, et ka see traditsioon ei kaoks.
Suvehari on vägev suvine üritus, mis on juba uuesti ellu viidud.
Aastateks 2006 ja 2007 oleks vaja juba ette kuulutada suuremaid talviseid üritusi, nagu oli sel aastal Toronto Eesti Ühispanga pidu või võiks kavandada midagi hoopis uut.
Suured ja hästiorganiseeritud üritused meelitavad inimesi niivõrd, et nendel osalemine muutub meie esimeseks valikuks, kus perega aega veeta. Ehk kuluks ära Ülemaailmne Eestlaste Puhkuse Nädal Talvel ühel Kariibi mere saarel? Las tulevad eestlased kokku tervest maailmast, isegi Eestist, et lihtsalt koos puhata. Kujutage ette, kui tuleksime kokku sinistes, mustades ja valgetes trikoodes! Võtame üle terve hotelli ja leiame uusi eestlastest sõpru. Eestis ja Kanadas on talv liiga pikk ja külm niikuinii.
Iga suurüritus ja regulaarne tegevus maksab raha. Mida suurem projekt, seda rohkem on vaja toetust nii majanduslikult kui ka osavõtjate arvu poolest. Kui meil puudub vabatahtlik tööjõud, peame tulema arusaamisele, et meil on rohkem raha kui aega. Aastate jooksul on aga toetused väiksemaks jäänud ja vajadus suurenenud. Arvan, et peapõhjuseks on Kanada eestlaste teadmatus, mis on toetuse tagajärg. Samuti tahaks annetaja südamerahu, et nende aeg ja raha on vajalik ja hinnatud.
Vastus on: mida rohkem annad, see rohkem saad tagasi.
Ettepanek: muidugi organisatsioonid tegutsevad nii kaua kui soovivad, aga iga organisatsioon peaks võtma oma eesmärgiks noorte liikmete juurdetoomise. Kui noori on vähe, peab organisatsioon küsima, miks see nii on. Tuleb küsida: mida peab tegema, et tegevus huvitaks noori? Kas peaksime võtma ühiskondliku positsiooni, et kui organisatsioonil ei ole vähemalt 20% noori, siis see tulevikuta grupp ei vääri ühiskonna toetust? Enamus toetusraha antakse ja suunatakse eesti noorte tulevikule.
Organisatioonid peavad julgelt tegutsema ja mõtlema tulevikule, kas vajame uut suurt projekti. Meie ühiskonnal oleks vaja käsile võtta suurem projekt, aitamaks siinseid vananevaid eestlasi, kes tõenäoliselt hakkavad järgmise 20—30 aasta jooksul otsima vanadekodus elamist. Ehataresse on suur järjekord. Üksikuid eestlasi on palju. Muidugi on võimalus ka tagasi Eestisse minna, aga kui siia jääda, peaksime uurima võimalusi, kas ehitada või osta teine vanadekodu Toronto läänepoolses linnaosas. Kas see on ESK-le uus suur toetusaktsioon?
Kui oleme veendunud, et meie korraldatud üritused on oodatud ja osavõtjate arv kasvab, tekib nakatav huvi ja ärevus.
Kui Eesti eestlased tulevad tihemini siia ja meie käime tihemini Eestis, säilib keel, kultuur, majandus, koostöö, üksteisest arusaamine, üksmeel ja rahva uhkus.
Tegutseme nii, et Eesti riik oleks meie tegevuse ja toetuse tõttu rikkam ja arenenum, et eestlase vaim oleks meie tegevuse läbi tugevam, et eesti keel ei kaoks iial eestlaste seast.