Tõepoolest, Tema pääste on ligi neile, kes kardavad Teda, et meie maal au elaks, heldus ja tõde saavad üksteisega kokku, õigus ja rahu annavad üksteisele suud, tõde võrsub maast ja õigus vaatab alla taevast! Issand annab ka head ja meie maa annab oma lõikuse!

Õigus käib Tema eel ja järgib Tema samme!
Ps 85: 10-14

Veebruarikuu lõikav külm ja samaaegselt eredat valgust kiirgav, päikeseline taevas on ärgitanud ja ergutanud eestlase isamaalist sisetunnet juba 87 aastat. Nende aastate jooksul on tunde seistud lõikava külma käes, plagisevate sinimustvalgete all ja vannutud sisemist truudust ja poolehoidu millelegi, mida sõnadega on väga raske väljendada. See väljendamatus kätkeb mõistetes nagu au ja ausus, vaprus ja eneseohverdus, sõprus, armastus ja truudus.

Hetketi tahab kogu rahvas end selliseks mõelda ja selliselt oma kodu üles ehitada.

Aga nende aastate jooksul on ette tulnud loendamatuid olukordi, kus rahva pojad ja tütred on pidanud muremõtete ja ahastusega mõtlema nende üllate mõistete peale olukordades, kus tegelik elu on neile pakkunud vaid autust ja valelikkust, arglikkust ja pealekaebamist, põlgust, viha ja reeturlikkust. Nendes olukordades pole kolmikkangas uhkelt karges pakasetuules plagisenud, vaid sinimustvalge värvilindilõik on kõige sügavamasse taskunurka peidetuna, verest, higist ja pisaratest läbiimbununa kokku kägardatud.

Ja ometi, ja ometi ei suuda riisuda Sa minu rinnast armastust ja lootust korraga.
Mis aitab kui sa kuulutad,
et kadumas mu keel,
et iseteadvus raugemas
ja vapper mehemeel...
/K.E. Sööt/

Lootus ja armastus sai küll rehitsetud, aga jäi kokku riisumata.
Täna on lindid taas sirgeks triigitud ja rinnale asetatud. Jäljed vahepealsetest kannatusaegadest nendel on muutunud aumärkideks.

Mitte kõik ei vaata neile kannatusmärkidele lugupidamise ja austusega. Mitte kõik ei ole kannatuspuntraid aupaelteks silunud. Mõni pritsib vihasülge veelgi juurde ja on üllatunud, kui pahameel ja tüdimuspalk pangetäitega tagasi kallatakse.

Jumal tasub kõigile ootajaile ja aus püsijaile nende palga omal ajal.

Maise tasu on ta vabastatud maatüki näol meile tagasi andnud. See on nüüd meie hoida ja kui selle, oma uuesti pead tõstvas kõrkuses, vennakemplusele pühendunult, käest laseme meelitada, pole me viletsate sulastena oma tasu väärinud.

Taevase tasu mõõdab Jumal neile, kelle südames on säilinud salasosinad ja palved, mis ootavad taevatrepilt laskuvaid Issanda tasaseid samme. Õigus käib Tema eel ja ausa südame haljendavad põllud saavad oma külluslõikuse.

Märkmed: