Einar Eiland
sotsiaalmajanduse magister
Seekordne Eesti Kultuurikoja konverents toimus 3-4 novembril Rakveres. Eesti Kultuurikoda pühendas konverentsi Eesti sajandaks aastapäevaks. Konverentsil osales kahe päeva jooksul üle kahesaja juhtiva kultuuritegelase kogu Eestist. Kahetsusväärselt oli noorte osakaal konverentsil osalejate seas alla igasugust arvestust. Kas tõesti noored eesti kultuuri jätkusuutlikust arengust huvitatud ei ole?
Konverentsi esimene päev toimus Rakvere Teatris ja teine päev Rakvere linnavalituse saalis. Esimesel päeval arutleti looduse võimust ja mõjust inimühiskonnale ning sellest, kuidas ühiskonna arengueelduseks on loodusega koostoimiva ühiskonna loomine, mitte konflikti ja allutuslike suhete kehtestamine. Konverentsi teine päev oli keskendunud vaimu võimule. Konverents algas fragmendiga filmist "Vanamees ja Põder". See lõi hea fooni inimese ja looduse suhte lahtirääkimiseks ja defineerimiseks.
Esimese paneeldiskussiooni teemaks oliInimkesksuselt Ökosüsteemsusele. Paneeli juhtis Urmas Vaino ja osalesid- Tarmo Soomere, Mattias Turovski, Rene Tammist, Kaido Kama ja Kalevi Kull. Sellele järgnes panelistide ja saali omavaheline väitlus. Probleemina nähti, et ülitähtsustatakse majanduskasvu ja see protsess teostub keskkonna ning inimese arvelt. Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rõhutas, et paljudes valdkondades puudub teadustehniline kaader. Selle tõttu on raskendatud ühiskonnas õigeid otsuseid teha või isegi olukorda isegi hinnata. Seega on võimalus teha vaid emotsionaalseid otsuseid, millega ei kaasne vastutust, sest vastutus saab tekkida siis kui saadakse aru mis toimub. Diskusioonibaneelil jäi kõlama, et Rail Baltikuga toimuv on sellise segase olukorra eredamaid näiteid. Suurte süsteemide loomine on ühiskondliku ohu allikas. Seega tuleb loobuda suurtest projektidest ja tegeleda lokaalsete süsteemide ja võrkudega mis neid ühendaks. Muret tekitav on see, et fakte, mis on süsteemile ohtlikud, ei avaldata ja seetõttu on välja lülitatud süsteemi korrektuuri efekt. Me peaksime lähtuma otsustamises ettevaatusprintsiibist. Kui ei teata millised võivad olla prognoosimata tagajärjed siis ei osata ka lahendusi leida. See peaks kehtima kõikide ühiskonnaprotsesside kohta. Meie haridussüsteemis on kujunenud olukord, mis on õpetanud teadust ja teadmisi eirama. Arengud saavad aga baseeruda asjadest arusaamisel.
Diskusioonis saaliga selgus, et defineerimata ja kokkuleppimata on see, mida tähendab ökosüsteemne majandus. Saalist paluti panelistidel seda mõistet defineerida. Paneeldiskusioonis selgus, et ökosüsteemse majandusena võiks defineerida kooselu ja majandamise võimet koos floora ja faunaga, sest väljaspool planeet Maa piire me elada ei saa – meie ellujäämise küsimus on kuidas selleni jõuda. Et jääda püsima rahva ja inimkonnana peame õppima avaldama võimalikult vähe mõju ümbritsevale keskkonnale ja peame õppima loodusega koostoimes elama.
Eestlaste jätkusuutlikkus sõltub loodusteaduste omandamisest. Saja aasta eest oli talumees võimeline toitma perekonda, varustama eluaset energiaga, lahendama jäätmete käitluse probleemi, järelkasutuse, kutsehariduse ja iibe probleeme. Tänane süsteem seda ei suuda. Me kasutame liialt palju ühiskondlikku ressurssi selleks, et rahuldada lõbujanu, mille saavutamise protsess utiliseerib paljud kultuurilised väärtused ja laostab iseolemisvõime.
Mark Soosaar tõi välja, et enamus meie seadusi on käskude keeldude ja karistusseadused. Suurelt osalt inimesed käituvad kirjutamata seaduste järgi. Euro ja eurotoetused ei ole meie rahvakultuuri säilimist toetanud vaid pigem seda hävitanud.
Rein Einasto oli mures selle üle, et meie ühiskond on lõhestunud omadeks ja võõrasteks. Selge ei ole ka see, kas Toompeal isutvad omad või on seal võõrad. Pigem ikka võõrad, sest muidu me plakatidega Toompeal meelt avaldamas ei käiks. Kui võim ei võta vaimu kuulda, siis sellele järgneb kultuuriline ja vaimne allakäik kogu riigis.
Krista Kulderknup tutvustas Mahe Eesti liikumist, mida välisriikides levitatakse Organic Estonia sildi all. See on kaubamärgi ja kultuurivorm, mille kaudu Eestit kui maheriiki välja arendada. Ideaaliks on varustada enda inimesed mahetoodanguga. Mahe Eesti lahutamatuks osaks on vastava mõttekultuuri ja laiemate ühiskondlike arengute tagamine. Meie metsad ei ole vaid palgid vaid seal on veel midagi.
Paiga vaimu ja kodutunde paneelist võtsid osa: Ahto Kaasik, Toomas Trapido, Aleksei Lotman, Hanno Zingel, Margus Kasterpalu, Rein Einasto Paneeli diskussioonist jäid kõlama järgmised mõtted: esiteks see, et kodu on selline paik, kus elad ja kus oled varustatud esmavajalikuga. Paigavaimsus on see mis seob inimest selle kohaga, kus ta elab. Maailm koosneb paikadest, mis kõnetavad inimest. Probleem on selles, et meil puudub kodutunne, sest paigavaimsus ei võimalda selle saavutamist. See sunnib rahva rändama ja olema kodutu enda kodusel maal. Paigavaimsus saab tekkida siis kui inimene on paikseks jäänud ja süsteem peab seda võimaldama ja see on ääremaastumise põhjus. Põlisrahvaste elupaik on seotud kodutundega. Meil on aga levimas arusaamine, et üksta puha, kus inimene elab, seal on tema kodu. Otsesemalt - seal kus on kohver, seal on sinu kodu. Paigavaim lahkub kohtadest, kus inimesed on ületsiviliseeritud. Paigavaimsuse tunnuseks on see kui koduselt me end oma maal tunneme. Riik on rahvuse kodu juhul, kui riik tagab rahvuse säilimise. Küsimus on selles, kas meie riik ikka suudab ja tahab seda teha. Iga kultuurne inimene peab suutma mõelda planeedist kui kodust. Kui me ei tunne enda kodu, siis see on võõrdumine kodutundest. Investeeringust võib antud kontekstis kujuneda aga raha utiliseerimise kampaania, mis lõhub kodutunde. Me peame teadma enda paikade lugusid, siis saab tekkida lugupidamine nende paikade vastu. Lugupidamine tähendab seda, et me oskame rääkida nii, et läbi lugude seostada ennast nende paikadega. Kahetsusväärselt oleme aga loonud süsteemi, kus me peame hakkama ennast riigi eest kaitsma. Riigist on kujunenud võimu rakendamise vahend enda rahva vastu ja see teeb väga murelikuks.
Esimese päeva lõpetas aasta kultuuritegude auhindade üleandmine ja Pidulik Koosviibimine Rakvere Teatris. Aasta kultuuriteo preemia sai Loomeinimeste avalik ühispöördumine ehk “222 kiri” - See on 222 eesti juhtiva kultuuritegelase ja teadlase ühispöördumisena valminud murekiri Rail Balticu vastu praegu kavandataval kujul kus rikutakse jäädavalt Eesti põliskultuurilised väärtused looduses ja elukorralduses kommenteeris auhinna vastu võtnud kirja idee algataja Toomas Kiho ja lisas, et “see on appikarje. Kas meie valitud valitsejad kuulevad, kui vaimuinimesed Eesti pärast muret üles näitavad? Kas meil on oma Eestiga veel lootust või pole, selles on küsimus? Ja see on traagiline küsimus”.
Kultuurikonverenti Teine päev jätkus Rakvere linnavalitsuse saalis teemaga Vaimu Võim
Päeva Esimese Etteakande tegi Jaan Kaus. Ettekandja andis ülevaate maailmavaate mõttekultuuri kujunemise protsessist. Peale ettekandeid toimus diskusioonpaneel teemal vaimne keskkond Diksusioonpaneeli juhtis peaministri nõunik Egge Kulbok-Lattik. Diskussioonpaneelis osalesid Anu Raud, Imbi Paju, Rea Raus, Andres Põder, Kaupo Vipp - diskusioonpaneelis lahati religioosse, ilmaliku ja tehnoloogilise mõtteruumi arengusuundasid ja koostoimevõimalusi. Jõuti välja sinna, et loodusega koostoimiva vaimse keskkonna loomisest me ei pääse.
Tiiu Kuurme tegi ettekande teemal "Kuidas inimese väärtus on väärtustatud". Ta rääkis sellest, et meie tõde kipub olema see, mida kõrgema süsteemi hierarhia inimesed ütlevad ja arvavad. Sellises mõttekultuuris ei saa tõde vaidlustes sündida. Kontakt reaalsusega on antud vähestele ja see kontingent väheneb pidevalt. Hinnangute kaudu luuakse tähendusi, inimene on programmeeritav keskkonna poolt. Meie olemise võime sõltub sellest kuidas me ümbritsevast aru saame.
Maarja Lõhmus rääkis sellest kust tuleb Eesti ajakirjanduse tsensuur anno 2017 ja mille poolest see erineb ENSVst. Kahetsusväärselt kestab tsensuur edasi nagu Nõukogude ajalgi mida on kinnitanud mitmed ülikooli teadustööd. Etteastes käsitleti teadliku ja ebateadlikku keskkonna loomisest ja sellest, et meid juhitakse meediasõdade ja stereotüüpide kaudu endiselt edasi nagu nõukogude ajal. Moskva nomenklatuuri retoorika on lihtsalt asendatud Brüsseli omaga, ise enda seisukohad aga puuduvad. Ajakirjandusel puudub kohtumispaik enda rahvaga kuid nõuka ajal oli see olemas. Ajakirjandus on kultuurisfäär – meil kipub see ununema. Ajakirjandus peab andma tähenduse ümbritsevale ja arusaamise ümbritsevast. Seda rolli ta täna kahjuks ei täida. Ajakirjanduse roll peaks oleme tõe otsingud ja ühise huvi leidmine, aga sellega ta ei tegele. Meid pole õpetatud infoühiskonna reeglite järgi elama ometigi oleme asunud elama infoühiskonda.
Kerttu Soans tegi ettekande teemal "Teadlik ja ebateadlik keskkonna loomine".
Peale ettekandeid toimus saali ja ettekandjate vahel väitlus milles selgus, et meil on defineerimata, milline on inimese jaoks vääriselupaik. Meie iseolemise võime sõltub sellest, kuidas me suudame enda elu siduda minevikuga. Vastasel juhul hakkame mineviku vigu kordama. Kahetsusväärselt on meil vastandama hakatud vaimset ja füüsilist keskkonda. Kahetsusväärselt on meil välja kujunenud kultuurivorm, mille kohaselt kui tahame ennast patust puhtaks pesta, siis vaid vabandame või astume ametikohalt tagasi. Seega vastutust ei kaasne. Ei kaasne ka vastutust andeks palumisest kuni andeks andmiseni. Sõna kaudu mõtestatakse mõte. Vabadus tähendab vastutust. Mõtlemine teeb inimesest inimese kui me oleme jõudnud süsteemini, kus peame ise ennast endi poolt valitud võimu eest ennast kaitsma. Kui me tegutseme teadmata, siis me tarbime üle kõike ressursse, mida meil kätte saada õnnestub reostades keskkonda.
Sealhulgas kõiki keskkondi (vaimne, kultuuriline, sotsiaalne jne) mis meie ümber on. Kultuur on tähendusloome protsess, see on hariduse küsimus.
Merike Mitt tegi ettekande teemal “Pärimusväärtused hariduses ja oma mina mõtestajana”
Meelis Voolmaa rääkis Väärtustepõhisest otsustamisest ja küsis kas kodutunde tekitavad hispaania hävitajad, mis meil üle peade lendavad või on see midagi enamat. Kas kodutunne saab tekkida olukorras, kus peame tegema otsuseid mitte teadmiste vaid arvamuste alusel?
Aristokraati iseloomustab võime seista enda tõdede eest. Kas meie poliitiline eliit suudab seista eesti tõdede eest on küsitav. Kui meie elupaigad on väärtustamata, kas siis peamegi lahkuma. 60% meie töölistest pole enda töökohaga rahul. Maailma trendid näitavad, et suurimaks surmade põhjuseks on vaimsed probleemid. Hukkunute hulk kasvab pidevalt. Levinud on perevägivald. Enesetappude arv on Eestis Euroopa suurimaid – eritu hull on aga see, et on levinud laste enesetapud, millest meil ei räägita. Narkomaania, akoholismi ja aidsihaigete levik on samuti epideemiline. Ülbus on hakanud varjama enda küündimatust ja ebaküpsust. Konkurentsivõime tähendab ühtede võimu teiste üle. Meil domineerib vaikiv valikute vabadus kus meid ennast ei kaasatagi valikute välja töötamisse. Seega on meid eemaldatud valitkute loomise protsessist. Oleme sattunud olukorda, kus poliitiline ja kultuuriline pagulus jätkub. Ainus mis on muutunud on see, et me oleme Loode-Venemaast muutunud Kirde-Euroopaks. Ääremaa oleme me endiselt edasi.
Me tahtsime olla iseseisev riik. Seesama riik on võtnud meie emadelt õiguse kasvatada enda lapsi ise, süsteem aga kasvatab meie lapsed nii nagu süsteemil vaja on. Ehk koolituse läbinu peab olema konkurentsivõimeline Euroopa tööjõuturul, samal ajal kui tal endal on kodused tööd tegemata ja 60 000 last elab alla vaesusepiiri.
Kultuurikonverentsi võttis kokku Otsustamise ja otsustamiskultuuri paneel Väitlusest võtsid osa Jaak-Adam Looveer, Katrin Meos, Annely Tank, Maarja Lõhmus. Moderaator: Helle Tiikmaa. Helle Tiikmaa tõi alustuseks välja mõned teesid, mis konverentsi raames kõlama jäid. "Eesti otsustamis ja valitsemiskultuur on kooma seisundis. Aina rohkem on tunne, et rong sõidab edasi ja meie jääme rongi alla. Rail Baltika on selle eredamaid näiteid." Kas see saab edasi kesta? Diskusioonpaneelist jäid kõlama mõtted, et meie juhtimiskultuuri mudelid on pärit totalitaarühiskonnast ja muutusi pole siiani toimunud. Me tahaks ministritena näha oma ala asjatundjaid, aga neid ei ole. Puudub side võimu ja vaimu vahel. Meil puuduvad seni ajani ministrid, kes oleksid rahvale eeskujuks, näeme poliitproilereid nende asemel. Saalilt küsiti – kas me mängime rohkem et oleme riik, kui me seda tegelikult oleme. Saalist saime vastuse, et riigi tunnuseks on enda põhiseadusliku korra tagamine ja selle tagamine kodanikele. Meil on aga teada juhtumid kus üle 20 riigiameti, konkreetsete juhtumite puhul kuni ministeeriumite, peaministri büroode ja õiguskantslerini välja kinnitavad, et põhiseadusliku korra tagamine pole nende ülesanne. Millisest õigusriigist saab juttu olla? Neid juhtumeid on paraku mitmeid. Ja see viitab asjaolule, et riigil riigi tunnused puuduvad. Rahvusvahelise õiguse järgi on põhiseadusliku korra mitte tagamine riigireetmine. Meil puudub aga isegi vastutusele võtmise mehhanism. Mis moodi seda tagada? Kokkuvõtvalt: meil puuduvad riigi tunnused.
On häbiväärne, et riik peab olema enda rahva vastu kui repsessiivsüsteem. Seega ei saa omariiklusest juttugi olla. Häbi on sellises riigis elada. Tehti ettepanek hakata välja andma kultuuri häbiteo preemiat. Meil käib rahva pandeemiline kuritarvitamine. Aina rohkem on tunne, et vaimu ja võimu suhe on omavahel katkemas ja see kõlas kultuurikonvrentsil läbi igal sammul. Riigi toimimises kaasaegse riigi toimimise tunnused puuduvad. Sellest on räägitud tänasel kultuurikonverentsil ja juba teisel päeval veenvalt tõestatud ja see suhe teeb väga murelikuks kogu eesti kultuurirahva.
Kahtesusväärselt oli Eesti Kultuuri Aastakonverents meie meedias tagasihoidlik.
Konvrerentsi kokkuvõttena koostati lõppdeklaratsioon, millega saate tutvuda Eesti Kultuurikoja kodulehel.
