Õpetaja Nelli Vahter
USA praostkondade vikaarõpetaja

Tänavu kevadest saadik on olnud juttu Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ühinemisest. Mismoodi seda tehakse, sellest annab tunnistust E.E.L.K. Konsistooriumi poolt kirikukogule hääletamiseks esitatud eelnõu. Hääletamise tähtaeg, mis oli algselt määratud 15. juulile, on praeguseks pikendatud 15. novembrini 2008.


I. ÜHINEDA SAAVAD AINULT LAHUTATUD KIRIKUD

Kirikute ühinemise teema adekvaatseks käsitlemiseks tuleb kõigepealt teadvustada ja tunnistada kiriku lõhenemist kui tõsiasja. Siin-seal on avaldatud arvamust, et eestikeelne luterlik kirik ei olegi kunagi lõhenenud. Selline väide ei vasta tõele, sest pärast II maailmasõja lõppu elasid mõlemad kirikud aastakümneid erinevate piiskoppide juhtimise all ja kirikute juhtimine rajanes erinevatele seadusandlikele aktidele.

Loomulikult säilitasid kirikud “raudsele eesriidele” vaatamata usuosaduse, sest mõlemad osapooled on luterlikud. Samuti säilis sakramentaalne osadus, sest jätkuvalt tunnistatakse teineteise vaimulikku ametit ja sakramentide kehtivust. Kahe omaette kiriku tekkimisega oli kadunud aga hierarhiline osadus ning kirikulõhe saanud ajalooliseks tõsiasjaks, mida ei tohi praeguses ühinemisprotsessis ignoreerida.

Alljärgnevalt teen lühiülevaate kirikulõhe tekkimise asjaoludest. 1944 sügisel, mil nõukogude vägede pealetung tähendas Eestile uut okupatsiooni, lahkus kodumaalt Läände 70-80 tuhat põgenikku, nende seas üle 70 EELK vaimuliku eesotsas piiskop dr Johan Kõpuga. EELK piiskopi asendamise järjekorras olnud vaimulikest jäi kodumaale ainukesena õp Anton Eilart, kes aga 1944 hilissügisel langes küüditamise ohvriks. Tallinnas moodustasid sinna allesjäänud õpetajad Ajutise Kiriku Komitee, mida asus 1945 jaanuaris juhtima piiskopi asetäitja ülesannetes õp August Pähn. 1945 suvel laiendati Ajutise Kiriku Komitee koosseisu ja muudeti see konsistooriumiks.

Uues olukorras, eriti kommunistliku rezhiimi represiivse kontrolli tingimustes kodukiriku suhtes, ei olnud piiskop Kõpul võimalik olla piisavas ühenduses kirikuga kodumaal, et osaleda kiriku valitsemises põhimäärustes ettenähtud ulatuses. Samuti osutus tema tagasipöördumine Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestisse ebareaalseks. Tegemist oli olukorraga, mida kirikuõiguses tuntakse takistatud piiskopiameti (sedes impedita) nime all.

Tallinna konsistoorium kuulutas 5. juulil 1945 vakantseks kõik need ametid, mille ametitäitjad olid lahkunud või ei olnud neid mingil muul põhjusel kohal oma ülesandeid täitmas. Seda akti tuleb lugeda loobumiseks eksiilis viibiva piiskop Kõpu tunnistamisest kirikupeana. Seega, kerkis kodumaal päevakorrale uue piiskopi valimine. Erakorraline kirikukogu valiski 23. oktoobril 1949 piiskopiks Tallinna praosti, assessor Jaan Kiiviti. Sama kirikukogu võttis 24. oktoobril 1949 vastu muutunud oludele kohandatud määruse “Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Seadused Eesti NSV-s”, mis ilmus trükist 1951. Seaduste lisas asendatati “piiskopi” ametinimetus “peapiiskopi” omaga.

Piiskop Kõpp, kes oli saabunud pagulasena Rootsi, moodustas EELK Komitee. Vahepeal oli asutatud eesti kogudusi maailma eri paigus ja kirik eksiilis hakkas võtma organiseeritumat kuju. 1948 avaldas Kiriku Komitee trükis alates 14. maist 1935 kehtinud põhimäärused ühes 1943 kirikukogu poolt piiskopile antud erakorralise volituse rekonstrueeritud sõnastusega. Tõenäoliselt ajendatuna kodumaal toimunud tiitlivahetusest otsustas piiskop Kõpp, toetudes 1943 erakorralisele volitusele, ringkirjaga 30. jaanuarist 1957 põhimääruste vastavates sätetes asendada sõna “piiskop” sõnaga “peapiiskop” ja sõna “vikaarpiiskop” sõnaga “piiskop”. Vastavalt peapiiskop Kõpu ringkirjale 24. septembrist 1958 alustas tööd väliskiriku konsistoorium.

Seoses praost Kiiviti valimisega kodumaal asuva kiriku piiskopiks 1949 jõudis lõpule ühtse EELK jagunemine kaheks omaette kirikuks. See protsess oli alguse saanud piiskop Kõpu põgenemisega kodumaalt, hoogustunud kahe eraldi tegutseva kirikukomitee moodustamisega, millest kasvasid välja kaks konsistooriumi, kulmineerunud kahe teineteisest sõltumatu piiskopi (hiljem peapiiskopi) ametisolekuga ja sanktsioneeritud kahe kirikukogu olemasolu ja seadusandliku tegevusega. Nõnda oli kirikulõhe saanud reaalsuseks. Muidugi võib kahtluse alla seada Tallinnas moodustatud uue konsistooriumi ja selle otsuste legitiimsuse, kuid vaevalt on sellel praegu rohkem tähtsust kui näiteks sellel, kumb kirikutest on 1917 moodustatud vaba rahvakiriku otsene järeltulija.

II. KAS JA KUIDAS ÜHINEDA?

Nikaia usutunnistust lugedes tunnistame ühtainust, püha, üleilmset ja apostellikku kirikut. Seda “ühtainust” ja “üleilmset” kirikut tunnistades oleme kuulekad oma Issandale, meie hingede ülemkarjasele, kes palvetab meie eest, et “kõik oleksid üks” (Jh 17:21). Kristuse tahte kohaselt peaksime olema ristimise kaudu osaduses ainujumalaga ja kristlastena liidetud omavahel jumala-laste seisusesse, ühte kirikusse, kus “ei ole enam kreeklast ega juuti” (Kl 3:11).

Sellele teoloogilisele imperatiivile vaatamata on kirikuajalugu täis lõhenemisi. Need lõhenemised algasid juba kiriku algaegadel ja on kestnud meie päevini. Kõrvuti õpetuslike lahkarvamustega on lõhenemise põhjused olnud ka poliitilised, kultuurilised, keelelised, majanduslikud ja eelkõige rahvuslikud. Teisalt, on kirikute hulgas tekkinud ka vastupidine liikumine. Kõikide kristlaste ühtsust silmas pidades saab järjest enam ilmsiks püüdlus suuremaks osaduseks kirikute vahel, mis on mõnikord kulmineerunud täieliku, st ka hierarhilise osaduse taastamisega.

Tendents üksteisele läheneda on ilmnenud aastate vältel ka eestikeelsete luterikirikute juures. Pärast II maailmasõja lõppu eraldatud kirikute vahel tekkisid tihedamad kontaktid alles nõukogude impeeriumi lõpuperioodil. Sõlmiti sõprussidemeid, vahetati vaimulikke ning arendati koostööd mitmes valdkonnas. Eesti taasiseseisvumine 1991 tõi kaasa kirikutevaheliste sidemete tugevnemise. Kerkis mõte kirikute taasühendamise vajalikkusest.

Õp dr Andres Tauli valimisega E.E.L.K. peapiiskopiks 2007 avanes uus võimalus ühinemisprotsessi taaselustamiseks. 27. mail 2008 Tallinnas peetud nõupidamisel arutasid EELK peapiiskop Andres Põder ja E.E.L.K. peapiiskop Taul kirikute ühinemist. Kohtumise telemusena valmis kuuepunktiline lepingu eelnõu, mille kohaselt E.E.L.K. jätkab tegevust EELK Välis-Eesti piiskopkonnana, kuid mille tegevuse aluseks jääksid endiselt E.E.L.K. põhimäärused. Põhimäärustesse viiakse sisse muudatused ametinimetuste osas. Seega, muutuks “E.E.L.K. peapiiskop” “piiskopiks”. Välis-Eesti piiskopkond oleks oma tegevuses aruandekohuslane EELK peapiiskopi ees, kes on ühtlasi nimetatud piiskopkonna ülemkarjaseks. Kirikute ühinemise leping on kavas alla kirjutada juba 28. septembril 2008.

Kuna kirikute ühinemise leping puudutab suurt muutust kirikute elus, siis ei piisa selle jõustumiseks lihtsalt lepingu allakirjutamisest kahe kirikujuhi poolt. See on kahtlemata causa major E.E.L.K. elus ja vajab seetõttu kirikukogu heakskiitu 2/3 häälte enamuse ulatuses. Sel otstarbel on Konsistoorium välja saatnud suletud ringi hääletajatele dateerimata “E.E.L.K. Konsistooriumi hääletamissedeli”, millele on lisatud hääletamisjuhend, lepingu eelnõu tekst ja ühinemise põhjendus. Paraku ei ilmne aga nendest dokumentidest, et hääletamisest osavõtjate näol on tegemist E.E.L.K. kirikukoguga.

Lepingu tähelepanelikul lugemisel saab selgeks, et tegu ei ole niivõrd kahe kiriku ühinemisega, kuivõrd ühe kiriku liitmisega teise koosseisu. Lepingu jõustumisel satuks E.E.L.K. subordineeritud staatusesse, ning see muudab ta tulevikus ebavõrdseks partneriks kõigis võimalikes lepingutes EELK-ga. Juhin tähelepanu sellele, et pärast ühendamist lõpetaks E.E.L.K. oma eksistentsi kui iseseisev kirik, ja jätkaks tegevust EELK piiskopkonnana.

Ühinemisel kujuneb kahtlemata probleemiks kodueesti kiriku põhikirjajärgne struktuur, mille kohaselt EELK on ühepiiskopkonnaline kirik ja nii kirikukogu, peapiiskop, kui ka konsistoorium on üheaegselt nii kogu EELK, kui ka selle ainsa piiskopkonna (Tallinna peapiiskopkonna) organid. Praegune EELK põhikiri ei võimalda rohkema, kui ühe piiskopkonna kuulumist sellesse. Seetõttu tekitaks Välis-Eesti piiskopkonna lülitamine EELK koosseisu ületamatuid kanoonilis-juriidilisi probleeme.

Samuti ei ole kirikute ühendamist võimalik teostada kuuepunktilise lepingu alusel, vaid see nõuab uue, ühise konstitutiivse dokumendi (põhikirja, põhimääruste) väljatöötamist ja heakskiitmist mõlema praegu eksisteeriva kiriku kirikukogude poolt. Fundamentaalse uuendusena, mille see uus dokument sisse peaks tooma, oleks kiriku kahetasandilisus: esimese tasandi moodustaks EELK kui “katusorganisatsioon”, mille seadusandliku organina tegutseks kirikukogu (national synod). Kirikukogu eesistujaks oleks tõenäoliselt Tallinna peapiiskop. Esimese tasandi juurde kuuluksid veel vajaminevad komisjonid ja kõrgem kirikukohus. Teise tasandi moodustaksid üksikud piiskopkonnad, eesotsas oma piiskopi, piiskopkonna sinodi (diocesan synod), konsistooriumi ja alama astme kirikukohtuga. Põhimõtteliselt on selline
struktuur olnud kasutusel mäletamatutest aegadest kõigis episkopaal-sinodaalse struktuuriga kirikutes.

Rõhutatud on, et Eesti Kirik ei ole episkopaalne, vaid episkopaal-sinodaalne, st juhtimine toimub nii ülevalt alla, kui alt üles, ning otsuste tegemine toimub laiapõhjalise dialoogi ja konsensuse alusel. Sinodaalsuse aspektist ühinenud EELK juhtimisel ei saa ega tohigi mööda minna. Pööran tähelepanu, et allakirjutamiseks ettevalmistatud lepingu eelnõus on sätted, et Välis-Eesti piiskopkanna ülemkarjaseks saab olema EELK peapiiskop, ning et Välis-Eesti piiskopkond on aruandekohustuslik EELK peapiiskopi ees. Seega saab ühinenud kiriku kõrgemaks organiks Tallinnas asuv peapiiskop, samal ajal kui sinodaalsel pinnal mingit integreerumist ette nähtud ei ole. Selline areng põhjustaks episkopaal-sinodaalse juhtimismudeli hülgamise, ja lõpptulemus meenutaks pigem patriarhaati – õigeusukirikutes levinud juhtimisviisi.

Lepingu viies punkt, mis puudutab E.E.L.K. koguduste kuulumist asukohamaade luterlikesse sinoditesse tekitab samuti küsimusi. Esmapilgul pole ju sellest midagi iseenesestmõistetavamat: üks kogudus peab loomulikult kuuluma oma asukohamaa kirikusse/sinodisse. Kildsõna “ka” reedab, et siin on tegemist topeltkuuluvusega. Nimelt kuuluvad kõik Kanadas asuvad ja mõni USA-s asuv eesti kogudus samaaegselt E.E.L.K.-ga kas kohalikku mõõdukasse (Evangelical Lutheran Church in America, Evangelical Lutheran Church in Canada), või konservatiivsesse (Lutheran Church – Missouri Synod, USA või Lutheran Church – Canada) kirikusse. Laiemale avalikkusele ei ole päriselt teada, millised kokkulepped seovad eesti kogudusi nende asukohamaade kirikutega. Tõenäoliselt on tegemist aastakümnete-taguste majanduslike sidemetega, ja mõnedki eesti õpetajad on koolitatud nende kirikute poolt ning teeninud nende ingliskeelseid kogudusi.

Nõnda on piirid E.E.L.K. ja asukohamaade luterlike kirikute vahel hajusaks muutunud. Eklesioloogilisest vaatepunktist lähtudes on selline topeltkuuluvus ülimalt küsitav, kuid veelgi suurem probleem tuleneb sellest, et eelpoolmainitud konservatiivsed kirikud ei ole mõõdukate kirikutega isegi mitte palveosaduses. Kohalike mõõdukate ja konservatiivsete kirikute vahel olev piir on nii Kanadas kui USA-s väga selgelt maha pandud. E.E.L.K. ja EELK ühinemisel segadus ainult suureneks, sest EELK-l puudub osadus näiteks Missouri Sinodi Luterliku Kirikuga.

Lepingu eelnõu kuuendas punktis räägitakse kirikuelu ühtlustamisest ja selleks vajaminevast õigusaktide täiendamisest tulevikus. Arvan, et kui hetkel puudubki valmisolek uue, ühise põhikirja väljatöötamiseks, siis oleks vähemalt hädavajalik lepingus mainitud õigusaktide täiendamise eelnõud aegsasti paberile panna ja avalikustada enne ühinemislepingule allakirjutamist.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et esitatud lepingu eelnõu on pealiskaudne ja toores. Kahjuks ei paku lepingu eelnõu välja konkreetset eklesiaalset mudelit, mis oleks ühinemise aluseks, ja mis omakorda tagaks hästifunktsioneeriva kiriku. Peamise nõrkusena tuleb mainida ühise (ühendava) konstitutiivse dokumendi ja ühise (ühendava) sinodaalse organi vajaduse ignoreerimist. Seega, kehastub lepingujärgne osadus ainult Tallinna peapiiskopi ametis, kuid tema õigused ning kohustused Välis-Eesti piiskopkonna suhtes pole defineeritud, mis võib tulevikus arusaamatusi tekitada.

Muret tekitab ka käivitatud protsessi läbiviimise viis. Selle kohta, et kirikute ühinemine on suure sammu võrra edasi liikumas, saime teada “Eesti Elu” informaalsest artiklist 9. maist 2008. Kirikurahvale ei ole senini adresseeritud ühtegi ametlikku avaldust, deklaratsiooni ega muud sarnast dokumenti, milles selgitataks põhjalikult mis, miks ja kuidas toimumas on. Samuti ei ole avalikustatud oletatavasti 27. mail vastuvõetud ühinemisprotsessi raamkava.

Hääletussedelid pidanuks esialgse nõude kohaselt olema tagastatud 15. juuliks, kuid tänu koguduste poolt liiga lühikese tähtaja suhtes väljendatud rahulolematusele pikendati lõpuks tagasilaekumise tähtaega 15. novembrini. Kuna lepingu allakirjutamine on kavandatud 28. septembriks, siis pärast seda kuupäeva laekunud hääletussedelitel pole toimuva suhtes enam mingit mõju. Kummaline on samuti asjaolu, et kogu arutamis- ja hääletamisperiood sattus puhkuste ajale, mil paljud reisivad või viibivad kodust eemal ning nii mõneski E.E.L.K. koguduses ei toimu jumalateenistusi ega muid koosviibimisi. See teeb kirikute ühinemise arutamise ja seisukohavõtmise antud küsimuses äärmiselt raskeks või isegi võimatuks. Jääb üle imestada, milleks liigne kiirustamine sellises meie kirikute jaoks tähtsas küsimuses.

Tõepoolest, minugi käest küsivad koguduseliikmed: mis kasu on meil (väliseesti ja kodueesti) kirikute ühinemisest? Vastus sellele küsimusele oleneb muidugi sellest, kuidas asjale läheneda. Eklesioloogilisest vaatepunktist lähtudes on protsess peaaegu iseenesestmõistetav. Puhtpraktilise põhjusena tuuakse muuhulgas esile vajadust tagada väljaspool Eestit asuvate koguduste teenimine kodumaal koolitatud vaimulike poolt. Arvan siiski, et on ebaõige esitada küsimusi üksnes toimuva kasulikkust silmas pidades – selle asemel tuleb kirikute ühinemise küsimusele läheneda vaimuinimese silmadega, ja teha, mis on loomulik ja õige. Seda aga, mis on loomulik ja õige, peab viimselt igaüks ise oma südames otsustama.

Märkmed: