2. veebruaril möödus 82 aastat päevast, mil Eesti kirjutas alla oma ajaloo kaalukaima ja omariikluse seisukohalt tähtsaima dokumendi — Tartu rahulepingu. Sellele eelnes Vabadussõda 28. oktoobril 1918 maale tunginud Vene punaarmee üksuste vastu. Alates 1919 a. juunist, kui kogu Eesti territoorium oli punavägedest vabastatud, pidas Vene valitsus, arvestades maa rasket olukorda, tarvilikuks kehtestada Balti riikide ja Soomega võimalikult kiiresti rahu.
Eesti kaart Tartu lepingu põhjal.
Mitmete läbirääkimisvoorude järel sõlmitigi 2. veebruaril 1920 Tartu rahu, mis lõpetas sõjaseisukorra Eesti ja Venemaa vahel ja millega Venemaa tunnistas Eesti iseseisvust. Tartu rahulepingu sõlmimisega andis Venemaa esimesena noorele Eesti riigile rahvusvahelise tunnustuse de jure. Tartu rahu kujunes Eesti riigi alusmüüriks, Eesti muutus rahvusvahelise õiguse subjektiks, mida kinnitasid peagi teiste riikide ametlikud tunnustused ning Eesti vastuvõtmine Rahvasteliidu liikmeks 1921. aasta septembris. Kuid Tartu rahu oli kasulik ka Venemaale, olles esimeseks rahulepinguks endise Venemaa territooriumil tekkinud riigiga, mis avas talle ning tema õigusjärgsele N. Liidule akna majanduslikuks, poliitiliseks ja diplomaatiliseks välissuhtluseks.
Ajaloost
Jaan Poska sõlmis Eesti välisdelegatsiooni juhina Tartu rahulepingu ja pärandas meile iseseisva Eesti riigi. Poska kommenteeris seda tähelepanuväärset ajaloolist sündmust sõnadega: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestel, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult.“ Rahulepingu sõlmimise tseremoonia lõppes ootamatu puändiga, kui Jaan Poska veeretas saali suure juusturatta, mis läks kingituseks Vene delegatsiooni juhile Adolf Joffele. Siis alustas orktester hoogsat viisi, mis juhatas sümboolselt Eesti riigi ülesehitamise. Kindral Nikolai Reek hoiatas ülearuse optimismi eest ja ennustas, et ees ootavad ohvrid. Tema sõnu ei võetud eriti tõsiselt. Levis muretu veendumus, et meie iseseisvust ei suuda miski ohustada ja et Eesti jaoks on parim lahendus neutraalsuse säilitamine. „Need traagilised eksiarusaamad viisid aga Eesti okupeerimisele ja annekteerimisele 1940. aastal ning ränkadele kaotustele järgnenud okupatsiooniaastatel,” ütles peaminister Mart Laar Tartu rahu 80. aastapäeva kõnes.
Tartu rahulepe kehtib ka täna
Et kumbki pool pole siiani Tartu rahulepet tühistanud, on loogiline järeldada, et see kehtib juriidilise dokumendina tänagi. Seda vaatamata Moskva papagoilikult kõlavatele, korduvatele kinnitustele, et Tartu rahu kaotas kehtivuse Eesti vabatahtliku astumisega NSV Liidu koosseisu. Kreml on ilmselt unustanud, et tegelikult veeti Eesti N. Liitu okupeerimise teel, s.o. sunniviisiliselt. Kuid mitte ainult seda. Tartu rahuga loovutas Venemaa 1920. a. Eestile umbes 1000 ruutkilomeetri suuruse ala, kus tollal elas 50-60 tuhat inimest. 1944/45.a. haaras N. Liit aga Eesti küljest aga 2333 ruutkilomeetrit, kus elas üle 75.000 inimese. Lihtne arvutus näitab, et vägivaldselt võeti Eestilt 1333 km2 võrra suurem maa-ala ja 25.000 elanikku rohkem kui Tartu rahulepinguga Eesti Venemaalt sai. Seegi fakt on Kremli bossidel silmapaari vahele jäänud. Prof. Sulev Vahtre on kunagi öelnud: „Eesti ajaloo üldisemas kontekstis on Tartu rahu loogiline ja harmooniline koostisosa. Selle kehtestamine oli täielikus kooskõlas Eesti varasema arenguga ja kindlustas parimad võimalused edasiminekuks. Rahulepingu rikkumine ja faktiline mittetäitmine pole toonud õnne teiselegi lepinguosalisele. Jätkuva ebastabiilsuse ületamiseks on võimalus ja tee olemas — kahe maa suhted tuleb uuesti viia Tartu rahu alusele.” Kahjuks pole seda siiani saavutatud just „teise poole” tõrksuse ja kõrkuse tõttu. Enesestmõistetavalt ei vähenda see meie jaoks Tartu rahulepingu tähtsust, mille 12. paragrahvi üks säte ütleb: „Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni lahkulöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotab. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu“. Muide — tänane Vene Föderatsioon on ju 1920.a. Venemaa SFNV õigusjärglane koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega.
Eesti-Vene suhetest
Eesti ajakirjanduses on aeg-ajalt arvatud, et Eesti Vene suhted pole viimase 500 aasta jooksul kunagi nii head olnud kui praegu. Kas tänane Putini-Venemaa on tõesti erinev ja parem? Mäletame, kuidas Vene president lubas juba mitu kuud tagasi meie Stockholmi kaastöölisele Heikki H. Tannile, et ta korraldab Eesti presidendi auraha tagastamise, kuna ta polevat sellest midagi kuulnud. Asjatu lootus. Konservatiivide Klubi president, esimese EV presidendi Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts kirjutas 2001.a. augustikuus presidendikandidaadina ajalehes Äripäev ilmunud artiklis: „Kui minult meie suhteid Venemaaga silmas pidades küsitaks, kuhu ma presidendina läheksin esimesele välisvisiidile, siis vastaksin kindlalt: Lätti. Esiteks sellepärast, et Eesti praegune Läti ja Leedu ärritamise liin on minu arvates nii meie Vene- kui EL-poliitika seisukohast rumal ja läbikukkumisele määratud, teiseks sellepärast, et just Lätiga oleme need kaks riiki, keda Venemaa kõige rohkem ihaldab (sadamad, raudteed) ja vastavalt ka kordamööda kõige enam laimab ja shantazheerib. Moskvasse nõustun sõitma aga alles siis, kui Eestile on hea tahte sümbolina ja järjekordseid järeleandmisi nõudmata tagastatud minu vanaisale kuulunud ametiraha.” Kuid lisaks presidendirahale pole Eestile tagastatud ka Tartu ülikooli ja postimuuseumi varasid. Eesti-Vene piiriläbirääkimistel on eestlased korduvalt järelandmisi teinud; Venemaa aga üksnes nõudmisi ja tingimusi esitanud. Nii ongi kolm ja pool aastat tagasi parafeeritud piirileping jätkuvalt Vene poole vastuseisu tõttu alla kirjutamata.
*** Sageli öeldakse, et piirileping on minetanud oma tähtsuse, sest Petseri- ja Ingerimaa on Eestile tänaseks „kadunud alad”. Nende eest polekski nagu enam põhjust võidelda, kuna need on peamiselt venelastega asustatud. Laupäevase Postimehe juhtkirjas räägitakse Petserimaal elavate eestlaste õigusest olla eestlased ja teisalt ka õigusest loota Eesti riigi abile. Jah muidugi, sest „õiguse vastu ei saa ükski“, nagu ütleb üks 1732. a. trükivalgust näinud eesti vanasõna. Kui see mõttetera nii kaua käibel on püsinud, siis pole selle tõepärasuses ka põhjust kahelda.
