Alljärgneva kirjatüki eesmärk on veel kord selgitada toimetusepoolseid seisukohti lugejatele ja edastada soove meie kaastöölistele.
Vastupidiselt teistele väliseesti lehtedele, oleme praegu olukorras, kus laekuv kaastööde hulk ületab tunduvalt ilmutamise võimalused ehk teisisõnu — Eesti Elu leheruumi. Mitmed ootele jäänud pikad artiklid on oma päevakajalisuse ehk akuutsuse kaotanud ja jäänudki ilmumata. Saame väga hästi aru, et nende taga on olnud suur hulk tööd, ja meil on sellest kahju. Aga samamoodi on jäänud ilmumata aegumise tõttu ka mitmed toimetajate kirjutatud ja juba küljendatud artiklid.
Kui oleme palunud autoreil kaastöid lühendada või pakkunud võimalust seda toimetuses teha, öeldakse sageli: „Mis te räägite, et pole ruumi, teil ilmuvad ju nii pikad lood!“ See on tõsi, aga pikkade lugude avaldamiseks on autor eelnevalt toimetusega kokku leppinud ja vahel pidanud ootama isegi mitmeid kuid, enne kui kirjutis ilmub. Olgu ka öeldud, et on lugejaid, kes just ootavad pikemaid, ühele teemale pühendatud ja analüüsivaid artikleid. Aga küllap olete ka kõik märganud, et meie lehes on igas „kaliibris“ lugusid — ühelauselistest uudistest alates. Kel pole mahti või tahtmist pikki artikleid lugeda, lugegu lühikesi, võiks olla üks soovitus.
Mõni arvab, et peaksime loobuma rahvusvaheliste ja Kanada uudiste edastamisest, kuid elame ju muutuvas maailmas, kus iga sündmus meid nii või teisiti puudutab. Kanada ja rahvusvahelise elu uudiste käsitlemine kuulub ka siinsete etniliste lehtede hea tava ja kirjutamata reeglite hulka. Selles võite veenduda, kui tutvute ükskõik millise Torontos ilmuva rahvuskeelse ajalehega.
„Miks te kirjutate nii palju Venemaast?!“ kurjustas ärritunud lugeja ühel ilusal hommikul. „Sellepärast, et Eesti peab nii või teisiti arvestama Venemaal toimuvaga; ega me pole ometi jaanalinnud, kes pea ebameeldivuse korral liivasse peidavad,“ püüdsin sõbralikult selgitada. Telefonitoru klõpsatas teisel pool hargile. Pool tundi hiljem: „Kui palju Isamaaliit teile maksab, et teete neile kogu aeg reklaami? „Mitte pennigi,“ vastan ja juhin lugupeetud lugeja tähelepanu asjaolule, et Eesti Elu on olnud ühtviisi avatud kõikidele erakondadele. „Ega te enam Isamaaliidu asju avalda, paistab, et olete asunud toetama Res Publicat,“ öeldakse sarkastiliselt ühes elektronkirjas. Helistaja Montrealist nuriseb sealsete eestlaste nimel, et ristsõnad on liiga keerulised. Keegi härra on aga pahane, et ristsõnad on liiga lihtsad. „Liiga palju on lehes Eesti uudiseid,“ kõlab üks etteheide. Toetudes meie küsitlusandmetele, kinnitan nurisejale, et enamus lugejaid on vastpidisel seisukohal.
Oleme ka mõned kaastöölised välja pahandanud, kelle meelest on toimetus nende kirjutiste kärpimisel olnud liiga karm või oskamatu. Mõistagi näeme asju erinevalt, mistõttu olgu taas meenutatud, et toimetus ootab sündmuste ülevaateid jm. lugusid ca 3000 kirjamärgi ulatuses. Organisatsioonide koosolekutest kirjutamise puhul palume piirduda 2000 kirjamärgiga ning mitte laskuda üksikasjadesse, sest suur enamus meie lugejaist teie organisatsiooni ju ei kuulu ja pole ehk selle tegevusest huvitatudki. Nagu kõigil ajalehtede toimetustel, on meilgi õiguse kärpida ja redigeerida kirjutisi vastavalt vajadusele ja võimalusele, või jätta kaastöö üldse avaldamata. Olgu veel öeldud, et autor (ja mitte toimetus) vastutab oma kirjutises esinevate faktiliste ebatäpsuste eest. Ka ei pruugi iga autori seisukoht alati väljendada toimetuse vaateid. Ja veel — toimetus ei tagasta üldreeglina fotosid, seda tehakse ainult eelneva kokkuleppe korral.
Siinkohal tahaksin aga tänada suurt enamust meie lugejaist, kes on alati heatahlikkust üles näidanud ja pole kunagi nurisenud, või siis teinud asjalikke soovitusi ja ettepanekuid.
Täname ka kaastöölisi, kes on arvestanud meie soove ja pole pahandanud, kui oleme artikleid kohendanud või kärpinud.