PIRET NOORHANI
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja
Oma järjekordsel eesti arhiividele pühendatud visiidil Torontosse juunis ja juulis jõudsin külastada neist olulisemaid. Tartu Instituudi Arhiiv ja Raamatukogu ning Eesti Keskarhiiv Kanadas olid juba varasemast tuttavad. Võisin veenduda, et tegevus neis jätkub endise hooga: kogud kasvavad ja vabatahtlikud püsivad rivis. Peetri kiriku arhiivis käisin esmakordselt. Selle väikese arhiivi saavutused tegid suurt rõõmu. Õnnestus külastada ka Leedu Arhiivi ja Muuseumi Mississaugas, mida tutvustas selle palgaline arhivaar Arunas Pabedinskas. Kokkusaamisi Ottawas, Kanada Arhiivis ja Raamatukogus (Library and Archives Canada) aitas korraldada LAC-is töötav välislätlane Andris ?esteris, tänu kellele sain põhjaliku ülevaate ka asutuse tööst ja kogudest. Nelja nädala jooksul toimus rida huvitavaid kohtumisi ja olulisi jutuajamisi, millest tulevikus loodetavasti mitmesugust tulu tõuseb.
Taas kord peab tunnistama, et Toronto eestlased on olnud usinad oma ajalugu koguma. Raamatu- ja arhiivkogud on kasvanud aukartustäratavalt suureks. Nendega töötavad kümned vabatahtlikud, kelle saavutused on kiiduväärt. Ometi kummitavad arhiive probleemid. Ruumipuudust on neist ehk enim teadvustatud. Mõistetakse ka seda, et kogutu nõuab jätkuvat kirjeldamist, kataloogimist, kopeerimist. Säilitustingimuste parandaminegi on jutuks tõusnud, sest tehtud tööst poleks kasu, kui materjalid hävivad ebakohaste säilitustingimuste tõttu. Probleeme teatakse ja tunnistatakse, kuid paraku pole kõigile neile veel selgeid lahendusi.
Osalemine juuni lõpus Torontos toimunud Joint Technical Symposium’il, kus kohtusid arhivaarid kogu maailmast, tõi meelde varem kogetu: pole olemas ideaalset arhiivi, kus kõik mured oleksid murtud, tööd lõpetatud. Arhiivitöö on lõputu, selle eesmärk nihkub ikka kusagile silmapiiri taha – probleemid ei kao ja ideid tekib juurde. Rahuldavast olukorrast jääb alati midagi puudu – ka kõige arenenumas arhiivis, nii suures kui väikeses. Tõsiasi on ka see, et kaasaegsed arhiivid muutuvad üha tehnoloogilisemateks. Enam ei piisa vaid arhivaarist ja hoidlaruumidest, riiulitest, karpidest ja mappidest. Tuleb arendada andmebaase. Peab teadma, millistele infokandjatele salvestada informatsiooni. Tuleb tegelda materjalide digiteerimisega ja ümbersalvestamisega uutesse formaatidesse. See kõik nõuab lisatööjõudu ja arhivaaride pidevat enesetäiendamist.
Ehkki kaasaegsete nõuete ja võimaluste teadmine võib piiratud võimalustega väikearhiivi töötajad lausa meeleheitele ajada, on toimuvaga ometi vaja kursis püsida. Peab teadma, kuhu maailm liigub, millised on kaasaegsele arhiivile esitatavad nõuded, millised tootjate poolt pakutavad võimalused. Et selle kõigega kursis püsida, on tarvis suhelda kolleegidega. Kogemusi vahetades, ühist ja erinevusi leides, suudame paremini mõista ja planeerida omaenda ettevõtmisi ja planeerida ühistööd. Seepärast loodan väga, et kontaktid Toronto eesti arhiivivabatahtlike ja leedu ning läti kolleegide Arunas Pabedinskase ning Andris ?esterise vahel jäävad püsima. Mõlemad tutvusid nii Toronto eesti arhiivide kui seal töötavate inimestega. Nende huvi eestlaste tegemiste vastu oli suur. Balti kogukondade jõude ühendades oleks ehk võimalik saada enam tähelepanu ja toetust ka Kanada riigilt. Kuuldavasti ongi Balti Liit Kanadas selles suunas samme astumas.
Kodu-Eesti arhivaarid on hästi mõistnud, kuivõrd oluline on koostöö mitte ainult Eestis ja eesti kogukondadega, vaid ka kolleegidega Lätis ja Leedus, balti kogukondadega laias ilmas ja asukohamaade riiklike mäluasutustega. Välisbalti arhiivid ja raamatukogud saavad säilida toetudes neile kõigile – kogukonnale, asukoha- ja kodumaale. Usun, et just sellises kolmepoolses koostöös oleks võimalik lõplikult ellu viia ka selline julge projekt nagu VEMU – Väliseesti Muuseum. See Elmar Tampõllu poolt lansseeritud tänuväärt idee laiendada Tartu College’it, luues lisapinda arhiivile ja raamatukogule ning Kanada eestlaste ajalugu kajastavale ekspositsioonile, on täna võimalik vist küll ainult Torontos, suurimas eestlaste kogukonnas väljaspool Eestit. Idee edukaks käivitamiseks on tarvis kogukonna üksmeelset arusaamist selle vajalikkusest ja ma tõesti väga loodan, et Elmar Tampõld ja tema kaastöölised seda toetust leiavad.
VEMU loomise mõtet võiks nimetada hulljulgekski. Kui ka lahendatakse juurdeehitusega seotud juriidilised ja finantsküsimused ning see peaks valmima, kerkib kohe rida uusi: professionaalse tööjõu palkamise vajadus, VEMU ülalpidamise ja arendusega seotud kulude katmine. Üks õige arhiiv pole ju vaid vaikne suletud panipaik, vaid avatud ja arenev institutsioon, mis suudab tagada kogudele korrastatuse ja säilitustingimused, infotehnoloogilise arengu, nõuetele vastavad arhiivitarvikud (karbid, mapid, ümbrikud jmt), kahjustatud materjalide restaureerimise ja kopeerimise, uurijaskonna teenindamise ja avalikkuse üldkultuuriliste vajaduste rahuldamise. See kõik tähendab tööd, aega aja raha. Ometi tahaks VEMU ideed toetada, sest taolisse mäluasutusse paigutatud rahaline kapital ja inimtööjõud annab tulevikus tagasi ohtralt vaimset kapitali, mis on oluline nii eesti kogukonna püsimisele Kanadas kui meie ajaloomälu kestmisele. Ja mis eriti oluline lähituleviku seisukohast: see lahendaks praegu arhiivide ees seisvad kõige pakilisemad probleemid (ruumid, säilitustingimused) ning aitaks neid loodetavasti ka koondada.
Eduka lõpptulemuse saavutamiseks on väga oluline teha algusest peale õigeid otsuseid. Nii tekkiski idee, kas ei võiks Toronto erinevate arhiivinduslike ettevõtmiste koordineerimiseks luua nõuandva kogu, kuhu kuuluksid professionaalsed arhivaarid, raamatukoguhoidja ja ajaloolased nii kogukonnast, asukohamaa mäluasutustest kui kodu-Eestist. See nõuandev kogu võiks aidata koordineerida erinevaid arhiivinduslikke ettevõtmisi, välja töötada VEMU kui mäluasutuse kontseptsiooni, püüda leida selleks kõigeks rahalist jm toetust jne. Inimesed, kes on huvitatud väliseestlaste kultuuripärandi säilitamisest on reaalselt olemas ja nad on valmis kaasa aitama.
Paljusid neist, kes välis-eesti kultuuripärandi säilimise pärast südant valutavad, nägime 2006. aasta juunikuus Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud Rahvusvahelisel välisbalti arhiivide konverentsil. Osaga loodame taas kohtuda tänavu augustis Võrumaal, Kokel toimuvas arhiivinduslikus suvekoolis. Mõlemad üritused on korraldatud Eesti mäluasutuste spetsialistidest koosneva välis-eesti arhiivide töörühma (VAT) poolt. Meie, töörühma liikmed, oleme hästi mõistnud koostöö eeliseid. Oleme liikumas nende ülesannete täitmise suunas, mis konverentsil vastu võetud memorandumis püstitatud said. VAT loodab aasta lõpuks avada infoportaali Baltic Heritage Network, mis hakkab koondama välisbalti arhiivide kohta käivat mitmekesist informatsiooni. Samuti soovime aidata Toronto eesti arhiividel ja Eesti Arhiivi Ühendriikides avada nende koduleheküljed. Oleme korraldanud arhiivinduslikke infopäevi Stockholmi ja Peterburi eestlastele. Tänavu sügisel toimub sarnane üritus Saksamaal, Hamburgis. Sellesse sarja võiks arvata ka seminari isiklike kirjavahetuste korraldamisest, mille pidasin 26. juunil Tartu College`is, sest kõigi nende ürituste eesmärk on üks – selgitada ajaloopärandi säilitamise vajalikkust ja viise. Tänavu sügisel tuleb mõneks ajaks Torontosse Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu juhataja Merike Kiipus, kes on valmis jagama nõu raamatute jm trükisõna kogumise ja säilitamise kohta. Kõiki neid ettevõtmisi ja veel paljusid muid on tänavu rahaliselt toetanud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi juures tegutsev Rahvuskaaslaste programm. On lootust, et riigipoolne toetus väliseesti arhiividega seonduvale tegevusele jätkub järgnevatelgi aastatel, seepärast on teadmine üksteise tegemistest, vajadustest ja tulevikuplaanidest ülioluline.
Me kõik oleme huvitatud sellest, et eesti kultuuri ja ajaloo seisukohast olulised materjalid saaksid alles hoitud tulevastele põlvedele, et need oleks huvilistele kättesaadavad: toodaksid seeläbi uut ajalooteadmist, taastoodaksid eestlust. See on rahvuse ühine mälu ja me vastutame selle eest koos. Seepärast, jätkakem ja edendagem koostööd, seadkem oma varaaidad korda ja avagem need maailmale.
Mõtteid väliseesti ajaloopärandi säilitamisest ja VEMU-st eriti
Arvamus
TRENDING
