E.E.L.K. peapiiskop
Need mõtted pani lugupeetud peapiiskop kirja vaid päev enne lahkumist igavikuteele.
Kui Jumal ei ehita koda, siis ehitajad näevad sealjuures ilmaasjata vaeva.
Eestlased on ehitaja rahvas. Juba muistsest ajast peale on eestlane ehitanud endale eluasemeid. Ta ehitas kodu, kus tema perekond saaks rahulikult leida sooja varju talvel külma eest ja muudel aegadel peakatet tuulte, tormide ja vihma eest. Kodu ümber haris ta põldu, nagu näeme ka Kalevipoega kündmas vagusid musta viljakasse mulda. Metsadest muretses ta vibuga ja jõgedest mõrraga leivakõrvast. Ja sellega oli perekond kaitstud põhjamaise tihti karge ilmastiku eest, ja toidetud looduse varadest.
Aga siin ei lõppenud eestlase vajadus ehitada. Oma kodu ümber pidi ta lisaks ehitama kõrgeid püstpalkidest aedu, mis kaitseks teda ja ta perekonda mitte enam looduse ja ilmastiku karguse eest, vaid võika karguse eest kaasinimeses, vaenlases, kelle silm ihkas endale seda, mida eestlane oli loonud ja ehitanud. Selleks on meie ajaloos üheks tuntud tähiseks linnused — kindlustatud linnused, mis olid möödapääsmatuks vajaduseks, et kaitsta vabadust ja säästa oma perekonna kodu ja elu.
Ja muistne eestlane astus ikka põliste tammede alla ning palus oma Jumalalt kaitset, mitte karmi põhjamaise looduse vastu, aga anastava kaasinimese vastu.
Aastasadu hiljem oli üks teine isik, kuningas Taavet, jumalamees ja rahva juht, kogenud oma anastava kaasloodu ees sama, mida oli kord kogenud ka muistne eestlane. Kuid siiski ta oli, koos oma rahvaga, suutnud alla suruda vaenurünnakud, saavutada võidu ning rahvale teatud ajaks rahulise elutee.
Ja kui ta vaatab tagasi kõigele, ka oma rahva seas kerkivatele voolustele, kirjutab ta oma esimeses laulus, nagu pealkirjaks oma järgnevatele 149-le laulule. Ta kirjutab „õndsusest“! Ta kirjutab õndsusest, mida Jumal annab, mitte ainult siin-seal inimesele, vaid ka rahvale. Rahvale, kes on saavutanud võidu vabaduseks ja loodetavaks kestvaks rahuks. Ta kirjutab: „Õnnis on inimene, kes ei istu mitte õelate killas...“
Ja kui meie nüüd, tähistades Võidupüha, vaatame tagasi Eesti rahva aastate kulgemist pärast seda momenti, mis kinnitas võidu 87 aastat tagasi, võime kuningas Taaveti sõnades näha väga sügavaid ka meie rahvast hõlmavaid tõeterasid. Kas ei ole tema sõnad „õelatest ja nende killas istujatest, jne.“ vägagi reaalselt kirjeldavad meie vaenlaste sihte ja tegusid... tehes kaotajana kokkuleppeid ja siis neid hiljem salates... ja tehes salajaselt teisi omaenda sarnaste teistega. Ka meie enda rahva hulgas leidus „nende killas istujaid“, kes tahtsid teha karjääri ja lõigata endale kaasmaalaste kulul loorbereid — mis aga selle võimu langusel luhtusid.
Kui me nüüd taas mõtleme Võidupühale ja võidule, mida eestlasele on antud juba kahel korral, siis peame rahvana seda teadma ja alati meeles pidama. Võit on ainult üks moment, kui saavutati võit vaenlase anastava jõu üle. Aga elu, mis kulgeb edasi sellest momendist, on ühe uue ajastu ehitamine rahvale, nagu ühe uue hoone ehitamine, ühe rahva kodu ehitamine eestlasele omal maal, Maarjamaal.
Selle loova töö juures ei ole alati mitte küllalt, et inimene mõtleb ainult omaenda mõtteid, kus „mina“ ja „minu enda võim ja heaolu“ on primaarsed. Ei! Ehitaja, Eesti rahvas, peab olema tahteline, et vaadata sügavamale ja kaugemale, kui ainult omaenda heaolu nõudele. See on moraalseks kohustuseks kõikidele — nii neile, kes teenivad leiba oma kätetööga kui ka neile, kellele rahvas annab õiguse neid juhtida. Nad kõik on, õlg õla kõrval, hoone ehitajad! Neist kõikidest oleneb hoone vastupidavus nii tänasel päeval kui ka tulevase ajaloo loomisel. Seal on vaja rohkemat kui ainult käsivarre jõud.
Meile on öeldud: „Kui Jumal ei ehita koda, siis hoone ehitajad näevad sealjuures ilmaasjata vaeva!“ Meile on öeldud: „Õnnis on inimene, kes ei istu mitte õelate killas...“
Kui eestlane tahab ehitada kõikide maailma jõuvooluste seas oma rahvale püsivat koda, siis oodatakse, et ta esmalt iseendast ehitab koja, kus asub nähtav õigus, kokkuliitev kristlik ligimese armastus ning rahvuslik, isamaad austav üksmeel.
See kõik on loomulikult paljunõudev, kuid möödapääsmatult vajalik alus, tõendiks, et rahvas on vääriline oma pühas tahtes olla üks, nii Jumala silmis kui ka teiste, vabadust austavate maailma rahvaste seas.
Annaks Jumal selleks tahet ja väärikust igale eestlasele!