Haapsalu
Majandus ja sotsiaalinstituudi magister.
Uue teadmise ja mõtete omandamine eeldab uurimist. Kui uurimist ei toimu ei saa arusaamist tekkida. Kui aga arusaamist ei toimu lakkab teadvus töötamast. See kehtib kõikide ühiskondlike protsesside kohta ja selle tunnuseks on see et probleemide hulk selles ühiskonnas kasvab. Kui ümbritsevast arusaamist ei ole, ei saa teha ka teadlikke otsuseid. Sellises olukorras muutuvad kõik negatiivsed toimingud paratamatuseks. Paratamatute lahendite kasv ühiskonnas viibki ühiskonna allakäiguni. Allakäigu tunnuseks on see kui poliitiline tasand hakkab väitma et arengud ei sõltu enam nendest. Edasiviivad otsused aga hääbuvad selles ühiskonnas seetõttu et puudub teadvusel baseeruv tahe ja ressurss neid realiseerida. Samas viitab paratamatuse levik ühiskonnas teadvuse puudumisest, millest on kujunenud meie ühiskonna osa. Internetikommareid siunamas võimu ja võim siunamas tasakaalu säilitamise huvides iternetikommareid. Ainus mis puudub on areng, sest kogu aur lähebki vaid vilede ja tulede peale, kuni selleni et peale tulede ja vilede enam midagi muud ei eksisteerigi.
Tõe kriteerium on praktika. Praktiline rakendamine sõltub aga sellest, mida on salvestatud mällu. Mälu toimib loogika või kujundite äratundmise kaudu.
Kuid ka kujundite ja loogika vahel peab olema teatav side. See on kultuuri arengu alus. Meie ühiskondlikuks probleemiks on aga aegunud kujundite kinnistumine ja loogiliste arengute tuletamisvõime puudumine. Kui juba president - siis tark. Kui seadus - siis õiglane. Kui õpetaja - siis vene. Kui protestid -siis vaenlane. Kui poliitik - siis korruptant. Nende stereotüüpide kaudu luuaksegi tavakodaniku käitumisalgoritm. Iga valitsus on oma rahva nägu, mida saab jällegi õigustada stereotüübiga et - `` Ise me oleme nad sinna valinud`` - ja nii vabastatakse võim vastutusest. Nii olemegi sattunud terve mõistuse kriisis vaevleva ühiskonna rüppe. Seega suudame korrata vaid seda, mida ette on näidatud, kus kompetentsete inimeste arvamus pole oluline ja ka eelkäijate arvamus on ajaloolise tõkendi tõttu prügikasti kaubaks muudetud et võrdlusmoment minevikuga puuduks. Ühiskond on muutunud seega loomakarjaks, kes elab eliidi annetustest ja on võimeline arutlema vaid eliidi poolt väljakäidud deeside üle. Alates fooliummütsist lõpetades presidendi kõnega, analüüsides sedagi meeldivuse või mittemeeldivuse tasandil.
See ühiskond on võimeline langetama otsuseid vaid eneseteadvuse pinnalt, mille kujundamiseks vajaminev informatsioon talle kohalike uudistekanalite kaudu igapäevaselt söögilaua kõrvale tassitakse ja mille kohta naabrimehelt küsides selgub ülim tõde reaalsest olukorrast. Seda ei tuvasta aga keegi et sellel ettekantaval infovoog on müüdavuse huvides kõvasti pipart ja soola lisatud. Ning et hea ka kurja võitlus on amfiteaatrite ajastust peale inimeste meeli köitnud. Seega tuleb need stereotüübid luua ja rahvale ette kühveldada, sest vaid nii on võimalik olla müüdav. Seejärel tuleb küsida ümbritsevate arvamust, milline tegelaskuju meeldib ja reserveerida seda demokraatiana. See on sama hästi kui näidata näljasele kassile viinerijuppi ja kräunatuse esile kutsumise järgi võib teda koheselt sotsiaaldemokraadiks liigitada, sest kass väljendab läbi kräunumise tahet rahuldada enda sotsiaalseid vajadusi ja see et tall kräunuda lastakse on juba demokraatia ilming.
Paraku on sellised stereotüübid meie ühiskonnamudeli lahutamatu osa, mida ekslikult demokraatiaks peetakse. Demokraatia lahutamatus osaks on aga vastutusvõime. Vastustus saab aga tekkida siis kui ühiskonna arusaam ümbritsevas toimuvatest protsessidest on oluliselt sügavam kui meeldib ei meeldi tasand. Kui langetame otsuseid eneseteadvuse pinnalt, on valitsevaks ambitsioonid, auahnus ja kasuahnus – see välistab reaalsustaju ühiskondlike arengute tagamiseks.
Kui kujundite ja loogika vaheline side katkeb lakkab ka kultuuri areng ja ühiskond ei suuda teha teadlikke otsuseid. Teadlikke otsuste puudumine ühiskonnas toob aga omakorda kaasa ühiskonna allakäigu, kus selle riigi kodanikud ei taha olla enam selle riigi ja ühiskonna liikmed ning anda enda panust selle riigi arengusse. Eliit ei paku lahendeid aga selle tõttu et võim on niigi käes, ning miski teda ei sunni. Mida hapumaks läheb olukord seda lihtsamaks muutuvad lahendid ning möödalaskmised saab nagu propakandamasina kaudu nagu nii kinni kleepida. Seega puudub eliidil igasugune motivatsioon muutsteks. Tavakodaniku tasand ei saa aga lahendeid pakkuda seetõttu et puudub ligipääs võimule ja eksisteerib orjale omane tahte puudumine selle realiseerimiseks. Paraku on meie ajalugu sellist allakäiguspiraali juba kogenud nimi oli sellel allakäigul stagnatsioon.
Allolevaid pilte võib kokku võtta ühe nimetaja alla ``aknad euroopasse`` vali millist tahad.
