MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimehe Trivimi Velliste kõne vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2012 Viljandi Jaani kirikus


Väga austatud härra peapiiskop, härra praost ja Jaani koguduse karjane!
Hea koguduse ja linnavolikogu esimees! Kallid kirikulised Viljandimaalt ja kaugemalt!

Oma tänavust mälestuskõnet siin paljunäinud pühakojas pean alustama jutustusega, mis kahjuks on verd tarretama panev. See on karm ja kurb lugu, mis leidis aset täpselt 68 aastat tagasi – 22. septembril 1944 Eesti pealinna eeslinnas Nõmmel. Selle loo jutustas mulle väga kõrgesse ikka jõudnud tallinlane, kes tookord oli väga noor mees. See lugu pärineb jutustaja koolipõlve pinginaabrilt, kes nüüdseks on ise juba manalateedel, kuid kes ei soovinud seda endaga hauda kaasa viia.

1944. aasta 22. septembril avanes ühe tavalise Nõmme kodu jalgvärav ja õuele astusid kaks relvastatud Vene sõdurit. Nad talutasid enda ees Saksa sõdurit, kes oli ilma mundrikuueta, valge alussärgi väel. Kõik kolm jäid keset õue seisma. Mõlemad Vene sõdurid panid püssi palge, kõlasid kaks lasku, valge alussärk värvus punaseks ja selle kandja langes liikumatult murule. Punaarmeelased keerasid kannapealt ringi ja lahkusid.

Kõike seda nägi läbi verandaakna pealt eesti gümnasist, kes oma vanuse tõttu oli napilt pääsenud sõjast. Ta oli üksi kodus. Pere ja naabrid olid sõjapaos. Tal hakkas hirm. Ta ei teadnud, mida teha. Ta kartis, et venelased tulevad tagasi. Või tulevad teised venelased.

Viimaks läks ta õue surnut vaatama. Ta ei saanud jätta teda õue lebama. Ta otsustas surnud sõjamehe maha matta. Aga kuhu? Oma õue ei saanud, sest see oli hooldatud – värske haud oleks liiga silma torganud. Naabrite aed oli seevastu hooldamata, täis võssakasvanud põõsaid. Naabrid olid ära.

Noor gümnasist mattiski sõduri naabrite aeda – kiirustades ja hirmunult, haud sai vaid meetri sügavune.

Miks vaikis see kunagine gümnasist pikki aastaid enne, kui usaldas sellest oma sõbrale rääkida? Kes oli see mõrvatud sõdur? Kas sakslane? Või hoopis eestlane saksa sõduripükstes ja sõdurisaabastes? Kuidas ta oli sattunud Nõmmele? Ehk oli ta Nõmme poiss, kes oli lagunenud rindelt teel koju? Ehk ootasid tema isa ja ema teda kusagil väga lähedal – võib-olla kõrvaltänavas?
Ja kes olid need kaks Vene sõdurit? Miks oli neil vaja surmata relvitut? Kas oli põhjus tõesti ainult käekellas, mida rumal eesti poiss ei taibanud küllalt kiiresti loovutada?

See oli päev 68 aastat tagasi, mil Pika Hermanni tornist rebiti sinimustvalge riigilipp ja asendati punalipuga. See oli päev, mil Otto Tiefi juhitud Vabariigi Valitsus pidas Läänemaal Põgari palvemajas oma viimast istungit. Suurem osa valitsuse liikmetest vangistati peagi NKVD poolt, osa mõrvati. Väiksem osa pääses pagulusse, uuendas valitsust ja jätkas poole sajandi vältel tegevust – Eesti vabastamise nimel.

Nõnda peame 22. septembrit vastupanuvõitluse päevaks. Vastupanu jätkus kõikjal, kus oli vapraid ja pühendunud Eesti riigi kodanikke. Vastupanu kestis ligemale pool sajandit – küll relvaga metsas, küll sinimustvalgete lippudega vabas maailmas, aga ka Venemaa vangilaagrites.

Eesti Vabariik – nagu me kõik väga hästi teame – ei seiskunud eales, meie riik ei ole mitte silmapilgukski lakanud olemast. Ja seda mitte ainult õiguslikus mõttes – de iure –, vaid olulisel määral ka faktiliselt, tegevteoliselt – de facto. Kui Vabariigi Valitsus tegutseb, olgugi võõrsil, kui riigil on asukohamaa poolt tunnustatud saatkonnad, siis see riik toimib – olgugi väga piiratud ulatuses. Mis aga kõige tähtsam: kui selle maa rahvas peab end just nimelt oma riigi ja mitte võõra riigi kodanikeks, siis pole see riik mitte kusagile kadunud – ei de iure ega ka mitte de facto.

Aeg voolab kiiresti. Täna on sobiv päev vaadata tulevikku. Eesti Vabariigi suurjuubel – 100. sünnipäev pole enam mägede taga, vaid viie ja poole aasta kaugusel. Just nüüd on õige aeg asuda tegema konkreetseid ettevalmistusi, et seda suurpäeva vääriliselt tähistada, et anda au nendele, kes selle riigi kunagi rajasid ja kes selle püsimise nimel on vaeva näinud ja võidelnud.

Ehk tohime täna keskpäeval Tallinna Metsakalmistul peapiiskopi poolt pühitsetud kenotaafi lugeda üheks märgiks, üheks sammuks selles suunas. Selle mälestuskiviga anname au nendele Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele ametnikele – Jaan Maidele, Hugo Pärtelpojale, Woldemar Sumbergile, Johannes Pikkovile, Endel Inglistile, Juhan Reigole, Oskar Gustavsonile –, kes puhkavad nimeta haudades.

Selle kenotaafi teokssaamisega on üks auvõlg taas kustutatud. Ja selle eest oleme eelkõige tänu võlgu proua Heli Susile, kelle isa Arnold Susi oli üks Tiefi valitsuse liikmeid. Minister Susi oli Venemaa vangipõlves maailmakuulsa kirjaniku Aleksander Solženitsõni mentor ja vaimne isa.

Me tahame tänada kõiki, kes aitasid kaasa kenotaafi valmimisele – noort kunstnikku Timo Subbi, aga ka Riigikantseleid, kes võttis oma õlgadele majanduslikud kulud.

Teise maailmasõja ja selle järgsete aastakümnete trauma on paraku meie hinges ikkagi nõnda sügav, et enese kogumine võtab hoopis kauem aega, kui me oleksime osanud arvata.

Aga me liigume vajalikus suunas, me parandame ja tugevdame igal aastal kas või väikestegi sammudega oma ajaloomälu – eesti rahva ühismälu. Heaks näiteks on teatavasti Riigikantselei algatatud riigivanemate sünnikohtade märgistamine väärikate mälestuskividega.

Väga oluline on, et järk-järgult on kodumaale ümber maetud meie võõrsil surnud riigimehed nagu Jüri Uluots või August Rei. Kuid me peaksime Tallinna Metsakalmistule püstitama siiski veel ühe kenotaafi – nendele riigivanematele, kelle hauakoht on teadmata – või kellel polegi hauda. See on meie seni lunastamata auvõlg! Seljataha on jäänud Heinrich Marga 100. sünniaastapäev. Tema oli viimane paguluses võidelnud valitsusjuht riigipea ülesannetes. Tema ulatas kaks aastakümmet tagasi, 1992. aasta oktoobris teatepulga vastvalitud Vabariigi Presidendile Kadriorus. Heinrich Marga tuhk puistati tema enda soovil nelja tuule poole. Kenotaafil peaks olema ka Heinrich Marga nimi.

Viljandimaa on Eesti lõunavärav – oma looduslike ja ajalooliste eelduste poolest üks silmatorkavamaid maakondi. Raske on nimetada teist maakonda, kust oleks läbi sajandite võrsunud nõnda palju rahvuslikke suurmehi, sealhulgas väejuhte – alustades Lehola Lembitust ja lõpetades kindral Laidoneriga. Aga isegi eestlaste George Washingtoni – Konstantin Pätsi juured on siin maakonnas! Meil on väga suur heameel, et hooldatud on kuulsate vendade Pätside isa ja ema – Jakob ja Olga Pätsi haud Pärnu Alevi vanal kalmistul.

Veel enne, kui Eesti Vabariik saab 100-aastaseks – kaks aastat varem möödub 150 aastat Jaan Poska sünnist. Jaan Poska on üks neljast Eesti riikluse nurgakivist. Sellisena väärib tema mälestus tulevaste põlvede erilist tähelepanu. Jaan Poska on ära teeninud selle, et 2016. aastal pühitsetaks tema kodupaiga läheduses Kadrioru pargis või siis kusagil mujal Tallinnas tema ausammas.
Tulles aga tagasi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva juurde peame – ikka ja jälle! – tuleme tagasi Konstantin Pätsi juurde, kes on oma vanemate poolest siit maakonnast võrsunud. Meil on küll esinduslik mälestusmärk naabermaakonnas Tahkurannas, kuid on ebaloomulik, et Eesti Vabariigi pealinnas puudub esimese valitsusjuhi ja esimese presidendi mälestussammas. Riigi 100. sünnipäev on ülimalt viimane aeg see auvõlg lunastada.

Just nimetatud asjaolu silmas pidades on MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum algatanud Konstantin Pätsi mälestusrahastu – sellest saadud vahenditega korraldatakse ideekavandite võistlus parima võimaliku lahenduse saamiseks ning seejärel astutakse järgmised sammud – eesmärgiga pühitseda ausammas hiljemalt 23. või 24. veebruaril 2018. Rahastu luuakse üldrahvaliku korjanduse teel. Üksikasjad avaldame MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi koduleheküljel.
Täna langetame pea Konstantin Pätsi, Otto Strandmani, Jaan Tõnissoni, Ado Birgi, Ants Piibu, Juhan Kuke, Friedrich Karl Akeli, Jüri Jaaksoni, Jaan Teemanti, August Rei, Kaarel Eenpalu, Jüri Uluotsa, Aleksander Warma, Tõnis Kindi, Heinrich Marga ja Lennart Mere mälestuse ees.

Igaüks täna mälestatavaist oli suur ise viisi. Neil võis omavahel olla palju eriarvamusi, kuid oli midagi, mis neid kõiki ühendas. See oli armastus sinimustvalge lipu vastu, armastus oma maa ja rahva vastu. See oli kustumatu vabadusejanu. Olgu nende armastus eeskujuks Eesti tänastele ja tulevastele põlvedele!

Me oleme jälle ligemale ühe inimpõlve olnud vaba rahvas vabal maal. Meie esimene Eesti aeg jääb üha kaugemale minevikku ja meie teine Eesti aeg – praegune Eesti aeg! – kasvab aina pikemaks. Aga kui pikk oli esimene Eesti aeg? Alates 24. veebruarist 1918 kuni 17. juunini 1940, arvates sellest maha keiser Wilhelm II lühikese okupatsiooni 1918. aastal. Arvutused näitavad, et esimene Eesti aeg kestis 7890 päeva. Aga millal saab siis teine Eesti aeg sama pikaks? Arvutused näitavad, et oma vabaduse rekordi lööme 27. märtsil 2013. Umbes kuu aega pärast oma riigi 95. sünnipäeva!

Kas me ei peaks täna mõtlema sellele, kuidas väärikalt seda päeva pühitseda – lootuses muidugi, et mitte miski ei astu vahele, mis muudaks selle päeva avaliku tähistamise raskeks või koguni võimatuks?

22. septembrist on sündinud tugev rahvast ühendav traditsioon, mille üheks kandvaks teljeks on alates 2006. aastast olnud riigivanematele pühendatud mälestusjumalateenistused. Meie peapiiskop on süüdanud 16 küünalt Tallinna Toomkirikus, Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, mullu Pärnu Eliisabeti kirikus ja täna süüdati 16 küünalt siin selles pühakojas – Viljandi Jaani kirikus.

Ma tahaksin MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi nimel kogu südamest tänada härra peapiiskoppi selle pühendumise ja selle järjekindluse eest. Tahan südamlikult tänada siinse koguduse õpetajat Marko Tiitust selle eest, et ta meid täna nii olulisel päeval teenis. Tahan tänada kõiki, kes tänase pühaliku talituse nii kauniks on muutnud – iseäranis Viljandi muusikakooli ja kõiki teisi abilisi.
Kindral Johan Laidoneri Seltsi nimel tänan ka naabruses asuvat Kondase keskust, kes meid kohe pärast jumalateenistust võõrustab – selleks, et võiksime Viljandile esitleda raamatut „Iseolemise vägi“. Raamatut, mehest, kes on võrsunud siit maakonnast, kes rajas Kindral Laidoneri Seltsi, kes asutas Kindral Laidoneri Muuseumi ja kes oli üks peamisi eestvedajaid, et siia kiriku lähedale kerkiks kindral Laidoneri ratsurikuju!

See mees oli vabadusvõitleja Rein Randveer, kes pärast pikka Venemaa vangipõlve elas ometi 98-aastaseks ja oma isiku olemasoluga ikka veel kehastab eesti rahva iseolemise väge.

Südamlik tänu kõigile kirikulistele, kes meie riigivanemate mälestust ja Eesti vastupanuvõitlust täna nõnda oluliseks on pidanud!

Ma soovin, et eestlaste vastupanutahe kurjusele ja vägivallale ei raugeks iialgi! Ma soovin, et vastupanuvõitluse päev püsiks meie meeltes nii kaua, kui siin maal kõlab eesti keel. Ma soovin, et see keel kõlaks veel väga kaua!

Olgu õnnistatud Eesti maa ja rahvas! Olgu õnnistatud Eesti Vabariik!

Märkmed: