MÜ 2016 – külaline Karl-Martin Sinijärv
Selle aasta Kotkajärve Metsaülikooli on oodata väga põnevat duetti - abielupaari ajakirjanik - luuletaja Karl-Martin ja keskkonnaministeeriumi peaspetsialist Urve Sinijärve. Nendega vestles suur Metsaülikooli austaja Anu Grabbi.
Anu Grabbi: Mulle on olnud väga meeldivaks üllatuseks see kokkuhoiuvaim, pühendumus täie hingega elule Metsaülikoolis sealkäivate eestlaste poolt. See ei ole ainult nädal intellektuaalseid vestlusi, vaid ka kirjeldamatu austus ja armastus selle koha ja eestluse vastu. See on püha üritus, mille tipuks on käik hiiele Marguse juhtimisel.
Mis ootustega teie lähete sinna? Mida olete kuulnud varajasematelt käijatelt? Mis sai otsustavaks, et olete valmis minema?
Karl-Martin Sinijärv: Kuulnud olen Metsaülikoolist ammustest aegadest, 80ndatest, ulgueestlaste ajalehtedest. Tutvusringkonnast kuulsin tükikesi, vaikselt kogunes infot. Kui Kääriku metsaülikoolis paar aastat tagasi rääkimas käisin, siis sai taas ka teisest (Kotkajärve) ülikoolist kuulda. Ja vaadates eelmise aasta MÜ kava, see tundus igavesti põnev ja särasilmne. Sirje Kiin rääkis veel tausta juurde ja nii saigi otsus tehtud. Ja kuna meil Urvega teemad haakuvad, oleks vahva teha ettekandeid üheskoos.
AG: Mis teemal te plaanite esineda? Mis sõnumiga lähete Metsaülikooli rahva ette?
K.-M.: Eks kindlasti plaanin spontaanseid luule ettelugemisi lõkke juures, aga ametliku osa jagaksin kahte ossa: loengus ülevaade viimase aja kirjandusest, kirjanduselust, kirjanikest, mõeldes mitte ainult luulele, vaid kogu kirjanduselule. Just lõpetasin töö Kirjanike Liidu esimehena, võtaks kokku selle viimase üheksa aasta töö, mis on toimunud festivalidel, (kultuuri)ministeeriumis sehkendamistest ja rahvusvahelistest suhetest.
Luulelugemisel ma teeksin valiku enda tekstidest, aga mitte ainult. Valiks välja minu arvates huvitavamaid autoreid praeguse aja uuemate luuletajate hulgast. Iseloomulikuma teksti, et saaks praegu elavast luulepildist ülevaate.
Räägiks autorite kohta vahele, moodustuks selline kirjandusmaastiku pilt.
AG: Eelmisel aastal mälestasime Kotkajärvel Urve Karuksit tema kauni luule lugemisega järve taustal. Eestisse tulles üllatas mind väga, kui vähe teatakse Urve luulet Eestis, isegi kultuuriinimeste hulgas.
Kuidas sina kui eesti kirjanduselus väga tugevalt sees olev inimene näed võimalust hoida väliseesti kirjanduse mälestust ja selle eripära elavana Eestis ja eriti noorte hulgas? Neid kirjutajaid ei tule enam juurde ja nende aeg hakkab täis saama.
K-M: Mulle ei ole kunagi meeldinud see sõna „väliseestlane“, aga mõteldes välismaal sündinud või teise ilmasõja järel lahkunud kirjanikele, siis see väliseestlus on tõesti valmis, see on väga lõpujärgus periood. Ja kuigi mulle meeldiks käsitleda eesti kirjandust tervikuna üheskoos, siis pean tunnistama, et ühe etapina saab seda tõesti ka eraldi vaadelda. 90ndatel oli suur huvi, millele järgnes mõõnaperiood, huvi kirjanduse vastu langes tervikuna, majandushuvid tungisid esiplaanile. Nüüd on 25 aastat mööda läinud ja saab vaadata uue pilguga sellele osale kirjandusele, analüüsida, mille poolest nende autorite mujal ilmas loodu on üldise eesti kirjanduse taustal huvitav. Tuleb leida see objektiivne tähtsus üles. Koolides tuleb seda käsitleda ühe põneva ajajärguna, et noored teaksid, kes need on, need autorid tuleb uuesti välja anda, e-raamatute kujul kättesaadavaks teha. Näiteks Urve Karuks vääriks korralikku paberväljaannet, tal on kindlasti avastamata tekste, mis ei ole kogudesse jõudnud, välja tuleks anda korralik kogu, mis paberkujul oleks ilus ja e-kujul igal pool kättesaadav. See raamat ei pea olema mitte raamatukogus riiuli peal, vaid noorega samas internetikeskkonnas, kus teda saab igal ajal alla tõmmata, siis see noor kohtub sellega. Ja viidata luulelingile on palju lihtsam, et lugege seda sealt veebilehelt, näiteks.
Seega minu arvates, kirjanduse ja sealhulgas põneva väliseesti kirjanduse digiteerimine on kõige tähtsam asi praegusel ajal.
Kui keegi mäletab veel, et „ma selgelt mäletan, et aastal 1968 kuskil Vaba Eesti Sõnas oli paar kihvti luuletust“, teeksin üleskutse, kui kellelgi on midagi sellist meeles, ei pruugi tuntud autor olla, andke teada, veebilehte annab ju kõik põnev üles panna, mitte ainult klassikalised luulekogud.
AG: Tulles Metsaülikooli tuleviku juurde, milleks on nagu igal pool mujalgi, noored. Metsaülikooli on koondunud grupp väga toredaid, infoalteid eesti noori, kelle jaoks on Metsaülikool foorumiks Eestist õppida läbi professionaalsete loengute.
Kuidas soodustada eesti raamatute lugemist sealsete noorte hulgas? Mida ütlete neile eesti loo janustele noortele?
K-M: Me räägime ju sisuliselt inimestest, kelle jaoks Eesti on üks hobi ja meie asi on teha see hobi põnevamaks kui suvaline margikogumine.
Nad peaks püüdma regulaarselt Eestis käia, soovitaks kena maikuust aega, kui on Tartus Prima Vista kirjandusfestival, mai lõpus Tallinnas HeadRead festival, saab kohtuda kohaliku elava kirjanduse ja põnevate muuilma autoritega. Sama kehtib teiste eluala inimeste kohta. Tuleb leida, millal midagi põnevat on juhtumas Eestis ja tulla kohale ja võtta osa. Kui Eestisse harva saab, on õige ajastus tähtis!
Ja võiks ka kutsuda MÜ välisel ajal inimesi esinema, suhtlemine võimalikult mitmekesine hoida.
AG: Endise Kirjanike Liidu esimehena, mida annaks teha eesti tõlkekirjanduse levitamiseks nii Kanadas kui Ameerikas? Kas on lootust populaarsusele Eestist väljaspool?
K-M: Vaikselt hakkavad imbuma suurematesse keeltesse Hargla ja Kivirähk, aga esimeheks olemise ajal sai alguse initsiatiiv, millele otsime rahastust: hakata inglise keelde tõlkima käsikirju. Praegu peab eelleping mingi kirjastusega olemas olema, siis saab taotleda tõlkijale mingi stipendiumi teose tõlkimiseks. Aga suurtesse lääne kirjastustesse ei ole võimalik jutule pääseda ainult jutuga, et meil on kihvt kirjanik, äkki annate välja, siis hakkame tõlkima ka. Praegu me siiski tahaks teha põnevamatest raamatutest tõlked valmis, ilma et oleks kirjastusest veel lõhnagi, ja siis pakkuda kirjastusele.
Kotkajärve Metsaülikool toimub 13.-20. augustini 2016, veebilehekülg: www.eesti.ca/mu 
