Teade. 20. juuli seisuga Urve Sinijärv kahjuks siiski Metsaülikooli ei jõua.
Eelmises Eesti Elu numbris (EE# 19, 13.05.2016) ilmus esimene osa Anu Grabbi usutlusest tänavuste MÜ külalislektorite Karl-Martin Sinijärve ja Urve Sinijärvega. Alljärgnevalt intervjuu teine osa.
Anu Grabbi: Mis ootustega teie lähete sinna? Mida olete kuulnud varajasematelt käijatelt? Mis sai otsustavaks, et olete valmis minema?
Urve Sinijärv: Lihtsalt oli tore mõte niimoodi koos teha ja usun, et mul on tutvustada seal väliseestlastele midagi uut, millest nad ilma on jäänud.
AG: Mis teemal te plaanite esineda? Mis sõnumiga lähete Metsaülikooli rahva ette?
US.: Mina räägin päris maastikest, Karl-Martin kirjandusmaastikest. Maastikud kõnelevad, eesti kirjandus on ju tihedalt seotud maastikega ja maastikud omakorda inimestega. Olen taustalt maastikuarhitekt ja töötanud 16 aastat keskkonnaministeeriumis erinevate maastike kujundamise teemadega.
AG: Urve, sa oled andnud näo mõistele „maastik“, mis on palju rohkem kui lapp maad, see on meie elukeskkond tervikuna. Igal inimesel on osa oma maastiku kujundamisel. Kotkajärve kannab väga selget eestluse nägu, mis on loodud aastakümnete jooksul seal olnud-käinud eestlaste poolt ja peegeldab suurt, sügavat armastust eesti juurte vastu. Mis on sul plaanis neile selle maastiku osas lisada, mingi uue vaatenurga avada?
US: Näen maastikku ühe võimalusena rääkida lahti meie rahva ajalugu, mis on aset leidnud. See kõik kajastub maastikus, varasemad kihistused on mattunud uuemate alla, see pilt kogu aeg uueneb, aga ometi oma töös ma näen, et kogu see lugu on võimalik sealt välja lugeda ja kui osata, näeb neid jälgi ja märke sellest, mis on juhtunud. Läbi maastike ma tahaksin üldistavalt rääkida lahti meie rahva loo, sest minu jaoks on pidevalt hämmastav olnud see, kuivõrd mitmekesine on meie maa, arvestades, et oleme ikka pisikene maalapp – see on tohutu varieeruvus, mis meil siin on. Ja ka rõhutada eri identiteete Eesti eri kohtades ja seosest keele ja maa vahel.
US: See on see teine pool, millest ma tahan rääkida, üldistest suundumustest, mis meil praegu toimub ja mida eestlased väljaspool ei tea. Näidata, kuidas mingid otsused valdkondade vahel mõjutavad maastikupilti ja mis on tegelikud põhjused nende taga. Ja ka probleemidest, millega tegeleme just nüüd, mil Eesti on ühinemas Euroopa maastikukonventsiooniga.
Ja kindlasti mõlemad nimetet organisatsioonid teevad väga tänuväärset tööd inimeste loodusesse viimiseks. RMK on looduse külastamisvõimalusi väga tänuväärselt arendanud.
AG: Väga huvitav idee on Eesti rahvusmaastike valimine 100. juubeliaasta tähistamiseks. Ehk seletate seda natuke, kes esitab kandidaadid ja kas ka Kotkajärve võiks kandideerida?
US: Täitsa tore mõte, miks mitte, seal on ju omal moel killuke Eestit, miks mitte.
Kuidas see valimisprotsess tehakse, on praegu veel kokku leppimisel ja seda peaks korraldama Eesti Looduskaitse Selts. Meil on valitud igale maakonnale kõige iseloomulikumad maastikud, milles selle piirkonna kujunemine kajastub ja mida inimesed ise hindavad ja millega nad endid samastavad. See suur eeltöö on maakondades ära tehtud. Otsime nende seast maastikke, millega saab ennast samastada kogu rahvas, mitte üksnes selle maakonna elanikud. See konkurss on üks viis meie maad ja ajalugu tutvustada paljude teiste võimaluste hulgas.
AG: Kas on sul plaanis rääkida ka sellest, kuidas elavad eesti külad ja funktsioneerivad eesti linnad?
US: Jaa, miks mitte. Meil oli just üks väga põnev päev Võrumaal, kus tutvustasime äsja valminud isegi maailma mastaabis väga unikaalse (kuid siiski veel elava) matusekombe – viimse teekonna ristipuude kombe kaardirakendust. Praeguse elumudeli muutusega on see komme pärandiks muutumas ja nende kaardistamine oli oluline selleks, et oleks võimalik ristipuudega arvestada, et nad näiteks metsatööde käigus ei satuks ohtu.
AG: Kuidas erineb sinu töö etnograafide ja muinsuskaitsjate omast, kindlasti on need omavahel põimunud?
Kotkajärve Metsaülikool toimub 13.-20. augustini 2016, veebilehekülg: www.eesti.ca/mu