Mari Timmusk
Õpin Toronto ülikoolis mehaanikainseneriks. Lõpetasin kolmanda kuruse. Praegu töötan küll aasta aega AMDs, mis valmistab kompuutritele protsessoreid ja videokaarte. Siis jääb veel aasta ülikoolis käimist, et lõpudiplom kätte saada.
Oled kõva käsi idamaistes võitluskunstides. Kuidas sattusid selle harrastuse juurde ja millised on siiani Sinu parimad tulemused?
Karate juurde jõudmine oli üsna lihtne. Olin lapsena näinud ühte saadet telerist ja asi tundus väga põnev. Me pole õega kunagi väga suured nukkudega mängijad olnud, nii et võistlussport paistis just sobivat. Käisin emale-isale peale, et tahaks asjaga tegelema hakata, kuni ema viiski meid mõlemaid õega kodule lähedal asuvasse klubisse, kus tegeletakse shito-ryu karatega (on üks neljast põhisuunast karates). Ilmselt peaks rohkem küsima, kuidas me nii kaua seal vastu oleme pidanud, sest sügisel saab juba kaksteist aastat täis. Kindlasti on aidanud kaasa see, et nii mu õde kui isa käivad ka seal. Nii saab kergelt üksteist tagant kihutada, kui keegi juhtimisi ei taha õhtul trenni minna. Karate on õpetanud mulle enesekindlust ja järjepidevust. Klubi, kuhu sattusime, on minu meelest üks parimaid, sest sellest on kujunenud peaaegu et teine pere minu jaoks. Väga paljud on juba mitu aastakümmet samas klubis treenimas käinud ja tean, et kui mul kunagi nende abi vaja läheks, oleks nad kohe platsis.
Läbi aastate olen päris edukalt osalenud paljudel Kanada shito-ryu karate meistrivõistlustel. Üks neist on eriti eredalt meeles, kus pidin vabavõitluse esikoha nimel olema vastamisi oma noorema õega. Mina küll võtisin, kuid see ei tähendanud, et ma kuidagi üleolekut oleks tundnud. Väga põnev oli mõne aasta tagune reis Jaapanisse shito-ryu karate maailmameistrivõistlustele. Kuigi me kumbki õega medalitele ei jõudnud, siis kogemus teiste maailma parimatega kohtuda kaalus kõik üles. Kindlasti tahan veel Jaapanis käia ja võimalusel sinna ka treenima minna.
Eelmisel aastal olid tegev EstCube'iga. Kas räägiksid sellest projektist ning oma osast selles pisult pikemalt?
Põhimõtteliselt viis Estcube’i projekt Eesti kosmoseriikide hulka, sest selle käigus lennutati 2013. aastal maailmaruumi esimene eestlaste poolt ehitatud satelliit. Programmi veavad tudengid nii Eestist kui paljudest teistest riikidest. Lisaks õppe-eesmärgile on sel ka teaduslik siht, mille käigus on kirjutatud mitukümmend teadustööd.
Mina töötasin 2015. aasta kevad-suvel Estcube 2 juures, mis plaanitakse orbiidile saata Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks. Eesmärgiks on erinevate tehnoloogitate testimine. Seekord on lisaks tehnilisele meeskonnale liitunud need, kes tegelevad rahastuskampaania, meedia, disaini ja personalijuhtimisega. Töö käis Tartus füüsikainstituudis, aga ka Tõravere observatooriumis, kus panin käiku oma siiani omandatud mehaanikainseneri teadmised, keskendudes elektrilise päikesepurje ehitamisele. Tore oli see, et kasutasin seal rahvusvahelises seltskonnas loomulikult inglise keelt, aga ei jäänud ka hätta eesti keelega. Tänapäeval aga ei tähenda, et alati peab ise Eestis kohal olema. Nii näiteks on mu Serbia juurtega Kanada koolisõber, kes õpib ülikoolis arvutiteadust, minu soovitusel siit kaugelt Estcube jaoks kaastööd teinud.
Millised muljed jäid Sulle Erna matkast?
Erna matk on kindlasti üks kõige raskematest ettevõtmistest, mis olen kunagi teinud. Sain esimest korda tõeliselt aru, mida õieti tähendab see, kui keegi räägib eneseületamisest. Matk on korraldatud Eesti skautide poolt. Osaleda võivad kõik soovijad, kes arvavad, et suudavad oma võistkonnaga läbida 24- või 36-tunnise raja, mille käigus tuleb lahendada erinevaid leidlikkust, mõtlemist, osavust, jõudu ja kindlasti koostööd nõudvaid ülesandeid, samal ajal vältides vastutegevust. Tunnistan, et need 24 tundi panid tõsiselt proovile mu terve tahtejõu. Kui kogu keha ütles mulle, et ma peaksin lõpetama, siis mu sisemine mina sundis ikka jalga jala ette seadma. Ja hoolimata hetkedest, mil ma sain lausa tigedaks kogu asja peale, siis lõppkokkuvõttes olen väga õnnelik, et vastu pidasin. Erna matk näitas mulle, et minus on varusid, mida saan vajadusel kasutada, ja tõi samal ajal välja, kui oluline on meeskonna tugi kõige raskematel hetkedel. Võin julgelt öelda, et ma ei kardaks uuesti sellist seiklust ette võtta. Kuigi kindlasti tasub enne seda oma jalatsid korralikult üle vaadata.
Milliste Eesti asjade ja hobidega tegeled veel vabal ajal?
Inseneriõpingud ei jäta kahjuks eriti palju vaba aega, et kõigi huvitavate asjadega tegeleda. Ülikooli kõrvalt käisin paar aastat raketiklubis, kus ehitasime väikese raketimudeli, mis pidi teatud kõrgusele õhku tõusma, ning viimasel aastal osalesin robootikaklubi raames minirobotite võistlusel. Olen praeguseks eestlaste püssiklubi täieõiguslik liige. Esimest korda sattusin Eesti Maja lasketiiru koos isaga, mulle oli siis vaja jalge alla kõrgendus tuua, et saaksin ikka märklauda näha. Eks ma natuke muretse, et kui praegune maja lammutatakse, siis kaob ka omaks saanud lasketiir. Mulle meeldib suviti matkamas käia või süstaga sõita, talvel teen mäesuusatamist. Kui väga igav, siis armastan fantaasiamaailma elukaid nii joonistada kui savist voolida. Aga mind võib ka heegelnõela ja lõngakeraga näha tänu käsitööd armastavale emale. Kõige selle kõrval ei kujutaks ma maailma ette ilma raamatuteta.
Millest räägid oma Metsaülikooli ettekandes?
Metsaülikooli ettekandes räägin Estcube’i programmist ja oma kogemustest seal. Loodetavasti suudan natuke rohkem valgustada, mida Estcube’i töö suuremas perspektiivis Eestile tähendab. Kõnelen ka Erna retkest, sest eks see ole natuke Estcube’iga seotud. Kuulusin ühte kahest Estcube’i meeskonnast, olin rühmas ainuke tüdruk. Ja kes teab, ehk leidub kuulajate hulgas neid, kes võtavad eesmärgiks kunangi ise Erna matkast osa võtta.
Kotkajärve Metsaülikooli kuupäevad on 13.-20. august, 2016. Registreerumine MÜ veebilehel www.eesti.ca/mu .
Küsitles Lea Kreinin
