Juubelikontserdi esinemiste vahel oli võimalik ajalooliste filmikaadrite vahendusel meenutada maestrot ennast. Toimus midagi uskumatut, mis lõpetas inimeste elus eksisteeriva sotsialistliku totalitaarsuse – rahvas laulis julgelt ja täie südamega kooridega kaasa, endal liigutusest (ehk trotsistki) pisarad silmis, laulupidude väsimatu organiseerija ja üldjuhi komponeeritud patriootilist laulu „Mu isamaa on minu arm“.
Mõni aeg tagasi käis meie kodus saksa nooruke raadioajakirjanik Eesti kohta intervjuud tegemas, tal oli minu meenutusi laulupidudest raske uskuda – ja tõesti, kas me tagantjärele usume seda isegi? Mäletan, kuidas plikatirtsuna ootasin koos emaga kannatlikult neli aastat jälle päeva, mil võisime koos teistega seda vabaduse igatsust rinnast välja hõigata, lootes, et ühel päeval muutuvad unistused vabadusest tõeks.
Muusikakriitik Evi Arujärv kirjutab, et tänapäeval teab iga eesti koolilaps Madonnat või Eminemi, aga suur hulk noori ei ole kuulnudki Gustav Ernesaksa nime, kuigi ta oli ja on Eestis ikkagi veel unustamatu nii helilooja kui koorijuhina. Teda ei peeta ka mitte ainult laulurahva keskel „rahva isaks“, sest just Ernesaksast kujunes okupatsiooni raskel perioodil koorimuusika ja laulupeoliikumise, mõnes mõttes isegi eesti rahva vaimne liider. Tema telepöördumised täitsid vana-aastaõhtutel piltlikult presidendi pöördumise aset. Ernesaksa helilooming oli ulatuslik. Põhiosa sellest moodustasid koorilaulud, kuid ta on loonud ka viis ooperit, millest „Tormide randa“ on korduvalt lavastatud.
Estonia kontserdisaalis oli võimalus kuulata kümneid koore. Oli palju selliseid, kus laulsid noored — Eesti Meestelaulu Seltsis on registreeritud 51 poiste- ja 17 noormeeste koori. Nii arvan, et neid noori, kes Eestis ei ole seotud koorimuusikaga ega tunne Ernesaksa nime, võib olla ainult käputäis. Kui avaldasin kontserdi vaheajal oma imetlust, selgitas Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoori bass Enn Toom, et meeskoorid saavad heal tasemel püsida ja edeneda vaid siis, kui on piisavalt palju järelkasvuks vajalikke poistekoore. Eestis on ligi 100 poistekoori, seega neid on rohkem kui Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus ja Peterburis KOKKU!
„Alati on hea silmas pidada,“ meenutab hr. Toom, „et laulukooride ühiskondlik tähendus on palju suurem kui väljaspool meie keskkonda osatakse üldse arvata. Sellest sündis ju ka veretu laulev revolutsioon, mis pole sugugi ainult suurekspuhutud metafoor. Mõeldagu kasvõi selle peale, et toosama Ernesaksa igihaljas „Mu isamaa“ asendas meie rahvale poole sajandi vältel rahvushümni, mille laulmist ükski kompartei ega KGB ei suutnud ära keelata. Olin ise suurel laval, kui ühe laulupeo lõpetamisel tahtis rahvas kavaväliselt lõpuks ikka ka „Mu isamaad“ laulda. Kõik lauljad nägid oma silmaga, kuidas maestrot, kes istus publiku esimeses reas riigiisade vahel, lausa füüsiliselt kinni hoiti ega lastud pulti juhatama minna. Ja siis hakkasid 30.000 lauljat laval laulma ilma dirigendita! Kui ära nähti, et juba teisest-kolmandast taktist läks laul täie jõuga käima ja rahvas hakkas suure vaimustusega kaasa laulma, siis lasti lõpuks ka Ernesaks lahti ja poole laulu pealt dirigendipulti tõusta. Kes sellele kaasa elasid, ei unusta seda kunagi.“
Samasugune unustamatu tunne jäi Estonia kontserdisaalist meilegi. Ernesaksa laulud nagu „Päike vajus pärnapuule“ (Hendrik Visnapuu sõnad), „Rabamaastik“ (August Alle), „Veart kellades“ (Sikermägi) jt., kuid ka Veljo Tormise ning teiste eesti heliloojate looming erinevate kooride esituses oli täis häälte puhast ja harmoonilist kõla, mis pani küsima, kust tuleb küll see laulmise täiuslikkus? Eks ikka eestlaste endi põlisest armastusest muusika vastu. Laulmise rõõmust ja vajadusest käiakse igal nädalal koos harjutamas. Kuid Ernesaks pani kindlasti aluse ka koorijuhtide heale koolitusele, tema tuntuim õpilane, emeriitprofessor Kuno Areng (1929) on ikka veel aktiivne ja täis energiat. Ka noorte dirigentide tase on kõrge. Suuri ootusi pannakse stipendiaat Risto Joostile, kes peale dirigeerimise on veel tunnustatud lauljana. Ruumipuuduse tõttu võin kahjuks siinkohal nimetada ainult mõningaid koore, soovin aga toonitada, et suurepärase tasemega olid nad kõik oma juhtidega: poistekoor „Kalev” – Hirvo Surva ja Indrek Viljard; Rahvusooperi „Estonia” poistekoor – jällegi Hirvo Surva; Tallinna Poistekoor – Lydia Rahula; tütarlastekoor „Ellerhein” – Tiia Loitme; Eesti TV Tütarlastekoor – Aarne Saluveer; Tartu tütarlastekoor „Kurekell” – Lennart Jõela. Eesti üheks tõusvaks täheks loetakse Mikk Üleoja, kes on eelmise põlvkonna armastatud dirigentide Ene ja Ants Üleoja poeg ning juhatab vägagi edukalt Kaarli koguduse kontserdikoori. Kontserdi lõpupalaks oli, nagu laulupidudel kombeks, „Mu isamaa on minu arm“, ekraanil juhatas koore ja publikut maestro ise. Selle laulu jõud ei ole üldsegi kaduma läinud. Paljud saalisviibinud kandsid väga kauneid rahvariideid ja mõistsin, et laulust on alanud see jõud, mis on aidanud väikesel rahval läbi aegade katsumusi üle elada.
Eesti Meestelaulu Selts kogub raha Gustav Ernesaksa mälestusmärgi püstitamiseks, millest pool on juba koos. Kuju pidulik avamine on plaanitud 3. juuliks, siis võime Lasnamäe kaldal imetleda koorimuusika maestro skulptuuri — noodivihik käes, kuulamas laulukaare alt kostuvat koorilaulu.
Kui keegi soovib seda projekti toetada, siis kooride kohta leidub teavet kodulehekülgedel: www.laulupidu.ee ja www.emls.ee