Tallinnas on mitu võimalust, kuidas Toompeale jala jõuda. Üheks kenamaks on Snelli tiigi juurest Patkuli trepi kaudu mööda mäenõlva tõusta kõrgustesse. Trepi lõpus on Patkuli vaateplatvorm; nimi austab Põhjasõja aegset Tallinna asekuberneri Dietrich Friedrich von Patkuli. Trepp ehitati 115 aastat tagasi, 1903. aastal.
Kes aga teab Kotkajärve Voogjärve trepi ajalugu, kuidas see sinna sai? Ning kus see asubki? Arvestades, et tänavune Kotkajärve Metsaülikool kutsub vabariigi juubeliaastapäeva puhul Sajaga metsa! on ehk huvitav visata pilk MÜ ajalukku, täpsemalt ajale kui metsaülikoolilased korrapäraselt talgutele tulid.
Kui mälu ei peta, siis trepp paigaldati aastal 1980. Enne selle aasta sügist oli sauna (nüüd teate, kus trepp asub) jõudmine huvitav, kivirahnude vahelt oli tarvis ettevaatusega ülesse ronida. Pimedas, kui oli vihmane, tuli turnida nagu kaljukits, eriti kui käes oli saunapaun, kus rätikud, pesuvahendid ja vahel isegi nagu Ilmar Mikiver kunagi MÜs olles luuletas, Molson mulksumassa. Kui sauna minnes pambust oli sellist kõla kuulda, siis telkidesse naastes seda vaevalt – veel põhjust olla üliettevaatlik! Arhitekt Vello Voogjärv leidis, et saaks vähema vaevaga kalju otsa pääseda. Ning tähtsamana, tagasi.
Vaatas, mõõtis, hindas tõusu, ning paljude teadmata läks tagasi tsivilisatsiooni valmistama ise treppi. Ehitas oma töökojas, värvis, isegi segas tuhve värvides liiva sisse, et jalgealune poleks libe. Trepp ehitati kahes osas, et saaks hõlpsalt autoga Muskokasse toimetada. Nii et arhitektilt kujund ja puusepatöö, transport kohale. Omast taskust ka kõik materjalid. Talgulistel polnud muud kui Vellole kui tööjuhatajale abiks olla. Kõige keerulisem osa tööst oli trepi kohale toimetamine. Paigaldamine nõudis aega, aga mitte naba rebestamist.
Kes need trepitalgulised kõik olid, täpselt ei mäleta. Üheks oli vist saunamees. Teiseks aga kahtlemata insener Toomas Eichenbaum – tean, kuna ühel Eesti muusikanädala kontserdil üle mõne hea aasta kohtudes, meenutasime päevi, mil kolm koera, õigemini musketäri, kelle nimed jäägu teiste nuputada, oskasid õhtuti pärast loenguid elu nautida. Nii saunas kui lõkke ääres lauldes. Ning ka talgulistena hiljem sügisel oma osa tehes, et Kotkajärve maa-ala oleks nauditav kõikidele.
Pärast Sirtsu soo ületamist Sääse silla kaudu on järveäärne väga kitsas rada sauna suurte kivide ja puudega palistatud – nii et oli ka vaja kaitsekäsipuid panna, et kogemata, saunast leiliväsinuna tulles, vette ei astuks. Neid, kaseokstest lõigatuid, et pimedas helendaksid, on aastad närinud, mitmes kohas on nüüd saelaudadega neid asendatud. Kuid trepp on nii hästi ehitatud, paigaldatud, et see on tänaseni paigal, loodusehammas on vaid ühele, kahele tuhvile suutnud kallale saada, mida on ka TESSi talgutel parandatud. Muskoka ilmastikuga arvestades on see, et puidust trepp nii kaua on püsinud, väikeseks imeks.
Nii et kui tänavu mü-lased Kotkajärvel ülikollitavad, õhtul sauna lähevad, siis saavad nad olla tänulikud, et peaaegu 40 aasta eest MÜd nautinud Vello Voogjärv andis Kotkajärvele tagasi talgutel olulise panusena trepi, mille juures peaks nagu Tallinnas, olema mälestustahvlike.
TÕNU NAELAPEA
MÜ ja Voogjärve trepp Eesti Elu (3)
Eestlased Eestis | 23 Jun 2018 | EL (Estonian Life)Eesti Elu
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Lisaks, et mina olin talguline. Ja et Vello oli haruldane inimene. Isegi ei võtnud õlut vastu. Kuid trepid püsivad.
Suur tänu sulle Vello nende treppide eest! Haruldane et nad nii kaua on kestnud, ja kergendanud meie teed sauna. Ja aitäh Tõnu et tuletasid meelde treppide tekkeloo.
Tänan väga. Hea kuulda et se trepp veel kestab.
Kas minu võin vabatahtlikult aitata Kotkajärve Metsaüilkooli jälle, ehituse je remondi tõõga ?
Kas minu võin vabatahtlikult aitata Kotkajärve Metsaüilkooli jälle, ehituse je remondi tõõga ?
Eestlased Eestis
TRENDING
