Nädala kaksikportree Toronto kasvandik Martin Roos on ammu kõrgustesse ihanud, ka siis, kui ta suhteliselt tasasel Kotkajärvel oma isa käe kõrval telemark-suusatamist harjutas. (Telemarki pööret kasutades on võimalik laskuda mägedel murdmaa suusatamisele sarnase varustusega.) Nüüd on Martinist saanud arst, anestesioloog, kes oma eriala ka University of British Columbia’s õpetab. Pere Põhja-Vancouveris asuvast kodust on vähe maad minna mägedesse matkama, ronima või rattaga sõitma. Isegi Oscar on juba viis korda Grouse Mountain'i tippu jõudnud ja isa üheks lemmikpaigaks on Whistler, kuigi varem harrastatud ekstreem-mägironimisega ta enam ei tegele. (Sellel alal loodetakse jalgade ja kõige enam sõrmede jõule hoidmaks end kiviseina küljes.) Riskantsele sportimisele tuleb panna piir, kui kodus ootavad 6-aastane Oscar, kolmene Nora ja spordilembeline abikaasa Frances, kes patoloogina töötab samuti Royal Columbian Ülikooli haiglas.
Martinil oli plaan rajada suve hakul Kotkajärvele ronimissein, millel oleksid võinud ronimist harjutada ka gaidid ja skaudid Metsaülikoolile eelnenud suurlaagris. Need plaanid osutusid keerulisteks, kuid ideed ei ole maha maetud. Martin annetas oma mägironimise treeninguvarustuse skautüksusele Lembitu Malev, mille ridades ta ise sirgus ja Lembitu kavatseb ronimise oma kavasse võtta.
Metsaülikooli huviringis ronisid huvilised 40-jalase redeli otsa, kus Martin neid puu otsas ootas. Harjutati laskumist – seda, kuidas mägedest turvaliselt maa peale tagasi jõuda. Laskujatel olid ümber kaitsevahendid, mis kontrolli kaotamise korral võimaldavad korraga langeda nööri mööda vaid teatud väikese jupi maad. Nõnda alla tulles kõigutakse vabalt õhus, samas toetades jalgu vastu puutüve ning kontrollides laskumiskiirust.
Tänavune Metsaülikool kujunes Roosidele ühtlasi pere kokkutulekuks. Kohal olid isa Jaan ja abikaasa Merike Kalm, Martini noorem vend Riki elukaaslase Celine'iga ja vanem õde Marja-Leena, kes pidas huvitava loengu laste mitmekeelsusest ehk sellest, kuidas säilitada ja arendada kohaliku keele kõrval lapse eesti keelt. See on välis-eesti tuleviku võti ja suurim väljakutse juhul, kui ainult üks lapsevanem on eestlane; kui eestlastest vanavanemaid pole läheduses ja eesti lapsehoidja saamine keeruline. Tihti ei ole ka teisi mängukaaslasi naabruses, kelle vanemad püüavad oma lastele samuti eesti keelt õpetada. See on Martini ja mitmete teiste MÜ-lastest lastevanemate ning selle lehe lugejate igapäevane väljakutse. Ühendagem väed ühise eesmärgi saavutamise nimel!
Emakeele seisukohalt on Torkide perel kergem, kuna mõlemad vanemad on eestlased. Nendel on isegi Eestis elamise kogemus läbi proovitud aastatel 1993-1998. Enne esimese lapse sündi kolisid nad aga Kanada läänerannikule, et olla Anne vanemate lähedal. Aarne vanemad oli selleks ajaks siit ilmast kahjuks lahkunud.
Anne on Chicagos sündinud ning teismelisena vanemate ja vennaga Vancouverisse kolinud. Aarne on hoopiski Uus-Meremaal sündinud ja 6aastaselt vanemate, õe ja kahe vennaga Torontosse elama asunud. Nad on üks paljudest õnnelikest paaridest, kes on Metsaülikoolis teineteist leidnud. Nad abiellusid suvel 1988 Jõekäärul. Nüüd käivad nende tütred Jõekäärul ja tänavu tuli kogu pere MÜ-sse ka – tõeline vanade radade külastamine pulma-aastapäeva puhul.
Annel on meteoroloogi kraad ja Aarne on mehaanikainsener. Eestis töötasid nad omal ajal mõlemad Estonian Air’is. Aarnest sai asepresident tehnika alal ja Annest turundusdirektori abi. Hiljem töötas Anne veel kaks aastat Eesti Õigustõlke Keskuses. Pereisa ja tema kitarr on nüüdseks tuntud Vancouveri eestlaste Mäeotsa üritustel, kuid Eestis oli Aarne tõeline staar! Ta mängis seda pilli Tartu ansambli Jääboiler koosseisus, vahel ka külalisesinejana Jääääre ja Ultima Thulega. Ega tal Metsaülikooli lõpuõhtulgi pill kotti jäänud.
Praegu töötab Aarne Air Canada juures, Vancouveri lennujaamas
Heavy Maintenance Manager’ina. Enda kohta ironiseerib Anne: „Ja mina, oh heldene aeg, olen ikka kodukana ja abistan laste koolis vabatahtlikuna. Aitan isa ja kasvatan lapsi eesti keeles ja meeles. Häbi-häbi... ja ei teeni raha.“ Igal asjal on oma hind, kuid häbist on asi kaugel. Anne otsuste tõttu on lastel olnud lähedased suhted vanavanematega ning eesti keel suus. Niisiis, kui kunagi tekiks taas huvi Eestisse pöördumise vastu, on lastele kingitud keele suhtes kohanemisraskusteta seiklus!
Eestiga on Torkidel veel sidemeid kui palju: Anne vanemal vennal Ardo Hanssonil on isamaa ees suuri teeneid. Harvardi doktorikraadiga majandusteadlasena oli ta rahareformikomitee liige, Eesti Panga nõukogu liige ja on olnud nelja Eesti peaministri nõunik. Olles töötanud Maailmapangas enam kui 10 aastat, viimati Washington DC-s, asub ta peatselt samuti Maailmapangas töötava abikaasa Triinu Tombaku ja kaksikutest poisipõnnidega paariks aastaks Pekingisse.
Torontos võõrustab Aarne peret tema õde Viive Tork Hiis, kuid Tallinnas elavad peredega vennad Hillar ja Lembit. Südile ja südamlikule eesti perele on maailmasadamad avatud, sõbrad ja sugulased ootamas ees.
