Eesti Elu lugejaile andis intervjuu raamatute illustraator ja tarbegraafik Anne Pikkov, kes tuleb sel aastal esinema Kotkajärve Metsaülikooli.


Anne, kuidas Sa hakkasid illustraatoriks?

Põhjusi on võib-olla mitu. Olen sündinud enne interneti- ja arvutiajastut, mis tähendab, et pidin ise oma päevad tegevustega täitma, kui ei tahtnud niisama logeleda. Ja pole väga palju, mida saad teha, kui elad kliimas, kus tihti tuleb pikka aega toas veeta, sest õues on kas liiga märg või liiga külm. Samuti elasime tollal piiratud võimalustega ühiskonnas. Kõige lihtsam oli hakata meisterdama midagi või joonistama. Siis on alati võimalik paberile joonistada kõik see, millest said vaid unistada. Ja unistada oli lihtne ning lugude väljamõtlemine meeldis mulle.

Teine põhjus võib olla see, et minu isa oli hobikunstnik ning meie kodus oli kunstivahendeid ja palju kunstiraamatuid. Ja see tundus loomulik, kui isa pühapäeviti maalikasti õlale võttis ja terveks päevaks ära kadus. Igasugune käeline väljendusoskus oli kodus väga soositud. Ühel hetkel, kui mul tuli hakata valima ülikooli, siis tundus kunstide valdkond midagi, mida võiks hea meelega õppida.
Eesti Kunstiakadeemias lõpetasin graafilise disaini eriala. Lõputööks tegingi lasteraamatu. Mäletan, kuidas helistasin Eesti Päevalehe toimetusse ja küsisin Andrus Kivirähkilt, kas ta võiks mulle ühe lühikese muinasjutu kirjutada, et saaksin seda illustreerides oma ülikooli lõputöö teha. Siis tulid pikad aastad reklaamibüroos, kuid jõudsin ikka tagasi raamatute juurde.

Hea on mõelda, et pildiraamat on laste esimene kokkupuude kujutava kunstiga. Läbi piltide avanevad maailmad, tunded ja fantaasia. Kõigil lastel peaks olema võimalikult avar valik erinevaid käekirju, millega tutvuda ja oma maailma avardada. Pole oluline, et pildid neis raamatutes oleksid hästi ilusad, kuid nad peaks olema head ja avama erinevaid vaatenurki. Siis võib kindel olla, et see laps tulevikus visuaalses maailmas palju lihtsamalt orienteerub ja ,,kunstikeelt“ kasutada mõistab.

Kes on olnud Sinu eeskujud?

Mul on komme reisides külastada alati raamatupoode. Pildiraamatud annavad hea ülevaate sealse rahva esteetikast ja väärtustest. Isegi kui keelt ei mõista, annavad pildiraamatud väga hea sissejuhatuse sealsesse kultuuri.
Väga rikkalik, aga traditsioonilisem pildikeel on itaallastel ja prantslastel. Kuid julgust katsetada näen ma pigem Põhjamaades. Soome ja Norra illustraatorid tunduvad väga värsketena. Aga ka see valdkond rahvusvahelistub ja üldistusi on keeruline teha. Igal pool leidub tippe, kes pakuvad avastamisrõõmu.
Olen püüdnud külastada ka Bologna lasteraamatumessi, kuhu tulevad kokku kõik maailma juhtivad kirjastused ja laotavad välja oma parimad pildiraamatud – seal on tõeline raamatute festival!

Milliseid raamatuid Sulle endale meeldib lugeda?

Olin lapsena suur lugeja. Mäletan, kui ühel päeval kodukoha väikeses raamatukogus saadeti mind minema, sest nende andmete järgi olin ma läbi lugenud kõik sealsed lasteraamatud ja neil polnud mulle enam midagi anda. Aga mul lubati siis siirduda täiskasvanutele mõeldud riiulite vahele.

Täna pole minu jaoks vahet, kellele raamat on kirjutatud. Head naudingut võib pakkuda ka sõnadeta raamat. Siis saab oluliseks kompositsioon ja loo rütm pildis.
Meeldib, kui kirjanik suudab mind köita ja viia oma teksti sisse. Vahel on mu tähelepanu köitmiseks vaja müstikat või killuke absurdi. Vahel piisab väga heast kirjutamise stiilist. Praegu on mul pooleli Ishiguro ja Murakami teosed.


Kas vahel oled pidanud ka mõnest tööst loobuma, kui lugu pole meeldinud?

Ma olen küsinud endalt, kas oskan pakkuda sellele tellimusele lahenduse või on kellegi teise stiil sobilikum. Ja siis olen seda ka öelnud. Ükskord oli liiga kurb ja traagilise lõpuga lugu ühest poisist. Olin just emaks saanud – ma ei suutnud seda lugu enda lauale tuua ja sellele pilte tegema hakata. Nii et ka emotsionaalsetel põhjustel olen loobunud.


Oled saanud palju auhindu, Sinu loomingut on ilmunud ka välismaal. Kas pead end kuulsaks?

Raamatud on lihtsaim viis tutvustada Eesti kultuuri välismaal. Ma tunnen rõõmu alati, kui Eesti kirjandus ilmub heas tõlkes teises kultuuriruumis. Ja kui mõnikord satub see olema minu enda raamat, siis on sellest väga hea meel. Minu raamatuid on ilmunud Inglismaal, Hispaanias, Itaalias, Sloveenias, Lätis, Ungaris, Koreas jm.

Palju auhindu sai meil koer, kes igalt näituselt medalite ja karikatega koju saabus.
Illustraatoritel pole just palju võimalusi tunnustusi saada. Parim on ikka see, kui näed, et kellegi kodus on sinu kujundatud raamatuid või kolleeg tuleb ja ütleb, et talle oli huvitav mu uusi pilte näha.


Kui Sa poleks raamatute illustraator, siis kes Sa tahaksid olla?

Eks ma olen seda illustreerimist teinud kõige kõrvalt, mis elus veel on huvi pakkunud. Aga arvan, et kui ma poleks kunsti rajale sattunud, siis ajaloo valdkond tundub põhjatult põnev. Mitte ainult kirja pandud ajalugu, vaid veel leidmata ja rääkimata lood.


Missugune on Sinu side Kanadaga?

Kuna minu onud – Lembit ja Ülo Pikkov olid sunnitud sõja tõttu kodunt välja rändama, siis Kanada on mu elus alati olnud läbi nende peresidemete.
Nüüdseks on Lembitu ja Lia lapsed ja lapselapsed minu pere loomulik osa, kes tihti Eestit külastavad. Tädi Lia Pikkov on oma särava eluenergiaga olnud läbi kõigi nende aastate meile Kanada elu keskpunkt. Tema siiras usk ja tihe sidepidamine ka keerulistel aegadel on meid tugevalt kokku hoidnud.


Kas oled varem Kotkajärvel käinud? Mida ootad Metsaülikoolilt?

Kunagi lapsena arvasin, et keset Kanadat on tükk Eestit. Nagu on Saaremaa ja Hiiumaa ja siis veel Kotkajärve. Sellest räägiti meie kodus palju. Nüüd avaneb mul endal võimalus seda külastada ja kinnitust leida oma uskumusele tükikesest kodumaast keset Kanadat.
Olen väga tänulik selle võimaluse eest saada osa Metsaülikooli kogemusest.
Töötan täna ise ülikoolis ja erinevad vabahariduse nähtused kogukondades on väga inspireerivad. Loodan, et saunajutud on sama väärtuslikud kui loengud ülikoolis. Ootan Kotjajärve nädalat juba väga!
Kas saunaviht tuleks endal kaasa võtta?

Üks õige Eesti kaseviht võiks küll igaks juhuks kohvris olla😊 Aitäh, Anne, toreda intervjuu eest ja kohtumiseni Kotkajärvel!

Küsitles Lea Kreinin

Märkmed: