Foto: Martin Andreller
Palun räägi paari sõnaga, kes Sa oled ja mida teed.
Olen Eesti Mälu Instituudi teadur ja Tartu Ülikooli ajaloodoktorant. Vahel öeldakse minu kohta ajaloolane, aga mul endal on seda keeruline omaks võtta, sest selle terminiga seostuvad mulle ennekõike sellised suurkujud nagu näiteks kadunud Enn Tarvel või Tartu Ülikooli professor akadeemik Tõnu Tannberg, Eesti Mälu Instituudi uurimisjuht Toomas Hiio jt. Mina olen väike õpipoiss ja käsitööline selliste suurkujude kõrval. Ma ei ütle seda selleks, et kiitust norida, mul lihtsalt ongi veel väga palju õppida ja ma teen seda rõõmuga.
Eesti Mälu Instituut tegeleb Eestis inimvaenulike režiimide kuritegude uurimisega. Kuidas sattusid sinna teadur-projektijuhiks?
Eesti Mälu Instituudi eelkäija Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus otsis toona, nüüdseks juba 17 aastat tagasi oma meeskonda assistenti. Mina olin siis Tallinna Ülikoolis magistriõppes, otsisin samaaegselt tööd ja nii me kokku saimegi. Alguses töötasin assistendina, siis teadurina ja nüüdseks teadur-projektijuhina. See on suurepärane meeskond, kus oma tööd paleusega teha, mis selgitab ka seda, et üldjuhul siia tullakse ja jäädakse.
Milles täpsemalt seisneb Sinu töö?
Oma teaduritöös keskendun ma peamiselt nõukogude repressioonide uurimisele Eesti õpetajaskonnas. See on ka minu doktoritöö teema ning vastavasisulisi artikleid olen avaldanud nii ajakirjades Tuna kui Akadeemia (vaata lähemalt: https://www.etis.ee/CV/Eli_Pil... ). See on selline mõnus rahulik arhiivis tuhnimise ja omaette kirjutamise töö. Mingil hetkel tundsin, et vahepeal tahaks siiski pisut ka inimestega suhelda ning et olen ise osalenud paljude välisriikide partnerorganisatsioonide suvekoolides, tulime instituudis mõttele pakkuda sarnaseid koolitusi ka omalt poolt.
Väliseestlastel oli küllap raske mõista, mis tegelikult toimus Eestis totalitaarse režiimi ajal - pidevat hirmu ja allasurutuse tunnet. Vabas maailmas olid jälle teised probleemid. Üks eestluse rahvuskeha, aga kaks erinevat maailma. Ehk tahad sellel teemal mõne kommentaari lisada?
Küllap on ka vabas Eestis sündinud noortel seda raske mõista, mistap tulebki sel teemal rääkida ja end vastastikku arusaadavaks teha. Minevik on osa meie identiteedist ja kujundab meid. Mina ei saa loodetavasti iial tundma seda hirmu, mida tundis 20 aastat sunnitöölaagris veetnud metsavend, keda mu vanaisa oma talus varjas. Ta oli 22-aastane, kui nõukogude julgeolek ta arreteeris ning 42-aastane, kui ta viimaks vabanes. Kui elu annab, ei saa ma kunagi teadma, mida ta läbi elama pidi, aga kui ma ta juhuse tahtel üles leidsin, mõistsin, et hirmust ei vabanenud ta iial. Nõukogude terror oli teinud oma halastamatu töö. Ta ei rääkinud sellest sõnagi, aga see oli meie kohtumise ajal õhus tunda. Ma saan seda mingil määral mõista vaid ajalugu tundes, vastasel korral tõlgendaksin ma tema reaktsiooni rumalalt ega oskaks väärtustada tema panust.
Pagulaseestlastel on oma lood ja oma valud ja neist tuleb rääkida, sest kokku oleme me ühed eestlased. Metsaülikool on üks tänuväärne võimalus seda eestlust hoida. Perekond on ju samuti üks kooslus oma erinevate liikmetega. On perekondi, kus omavahelised suhted on paremad ja neid, kus need on halvemad. Paremad on need vast siis, kui selles koosluses püütakse teineteist mõista ja teineteisega arvestada, iseennast unustamata.
Ma mäletan esimest külastust Patarei vanglasse. Ekskursiooni meie väikesele töökollektiivile tegi kunagine dissident Arvo Pesti, kes oli ise koos oma mõttekaaslastega Patareis ,,eeluurimise“ all enne, kui ta vangilaagrisse saadeti. Mäletan selgelt toonaseid emotsioone ja et mul läks füüsiliselt süda pahaks. See tunne jäi minuga pikalt. Nüüdseks olen näinud paljusid selliseid võikaid terrorisümboleid üle Euroopa, kuulnud palju sarnaseid lugusid erinevate nimedega ning olen muutunud teatud määral tuimaks. Ma saan mõistusega aru, kui võikad kõik need lood on, aga ma ei reageeri enam nii tugevalt. Küllap on see psühholoogiline kaitse, et olla võimeline oma tööd jätkama, kuid samal ajal hirmutab mind, kui lihtsalt on inimene võimeline kõigega harjuma.
Hetkel sõdib üks inimvaenulik režiim Ukrainas. Kas ja kuidas on see sõda EMI tööd mõjutanud?
See kõlab väga halvasti, aga on nö positiivselt mõjutanud. Sest nüüd on meie uurimistulemused lihtsamini vastuvõetavad ja maailmale arusaadavamad. Varem pidi sõnumi edastamisel rohkem vaeva nägema, sest info oli Lääne maailma jaoks liiga võõras, et olla usutav. Ma eelistaks, et see oleks endiselt nii, sest makstav hind on liiga kõrge. Ma pigem räägiksin seinaga, kui saaksin valida ajaloolaste töö tõsiseltvõetavuse või inimelude vahel.
Mida teed vabal ajal?
Olen väga õnnelik inimene, minu töö on minu hobi. Teine suurim hobi selle kõrval on mu kodu. Siin on kogu aeg midagi teha, et oleks veel mõnusam ja hubasem. Nüüd on mul ka väike aiake, kus saan katse-eksitus-meetodil aiandust proovida. Enamasti läheb küll kõik aia taha, aga vahel midagi ikka õnnestub ka. :) Lisaks meeldib mulle trenni teha, eriti suvisel ajal rattamatkadel käia. Puhkused olen viimastel aastatel veetnud välismaal mõnes talus vabatahtlikuna töötades. Sel aastal on plaanis Šotimaale tallu minna. Talupuhkus on väga mõnus vaheldus kirjutuslaua taga istumisele, mis pakub ka ilma igasuguse lisakulutuseta aktiivset kehalist tegevust.
Kui päris aus olla, siis Kanadaga tuleb mul suhe alles luua ja ma olen väga põnevil. Senine kokkupuude on olnud vaid tööalane ja Nõukogude okupatsiooni eest põgenemisega seotud. Mina saan vaba inimesena minna ja tulla, kuidas tahan.
Küsis Lea Kreinin