Tiit Pruuli
Me olime abikaasaga Kanadas 1989. aastal ja see oli aeg, kui kodueestlased polnud seal veel sugugi igapäevane nähtus. Kuuldavasti oli toona arutluse all ka seegi, kas kodueestlased on Metsaülikoolis üldse teretulnud. Umbusk Nõukogude Eesti ja seal kasvanud inimeste vastu oli veel suur, kohtusin ka paari tegelasega, kes olid ajakirja „Rahvuslane“ aktiivsed kaastöölised ja see oli omamoodi kurb – kõige ehedam näide sellest, kui efektiivselt raudne eesriie oma tööd oli teinud.
Jõudsime Torontosse 23. augustil, et koos heade vastuvõtjatega osaleda Black Ribbon Day’l ja seejärel vaadata televiisorist Balti ketti, mis moodustati 600 km pikkusel maanteel Tallinnast Vilniusesse ja sümboliseeris Balti rahvaste vabadustahet. Küll oli uhke tunne! Meile oli see üldse esimene reis läände, paljudes olmeasjades käitusime nagu tüüpilised nõukogude inimesed: vahemaandumisel Brüsselis jäime lifti kinni, püüdsime hotelli minibaari võtmega numbrituba avada, ega osanud lennukis kraanikausist vett alla lasta, otsisime poest banaani ja rõõmustasime nagu lapsed.
Teisel poolt oli iseloomulik, et ehkki olime siis ise vaid 24-aastased, suhtlesime Kanadas enamasti endast palju vanematega. Meieealised kanadalased tundusid oma akadeemilisest haridusest hoolimata palju „lapsemad“. Nüüd näeme seda sama Eestis – noor põlvkond on mugava elu poolt ära hellitatud, ühiskondlike probleemide asemel tegeldakse massikultuuri poolt pakutava pseudo-eluga.
Olin juba enne reisi kirjavahetuses paljude Kanadas elanud eestlastega ja kohtumised olid justkui jätkuks kirja teel toimunud vestlustele. Väga soojalt meenutan Karl Auna, Heino Jõed, Lembit Sootsi, Arved Viirlaidu, Tõnu Parmingut, Olev Trässi, Arvi Tinitsat, Richard Antikut, Ants Truuverti ja paljusid teisi, kellega oli hariv ja emotsionaalselt väga põnev suhelda. Noorema põlve inimestest tekkis meil tihedam kontakt Andres Kasekamba ja mõnegi teisega, kes täna elavad Eestis.
Millega tegeled?
Olen hariduselt ajakirjanik, aga mu põhiliseks tegevusvaldkonnaks on juba aastaid olnud turismi- ja transpordiäri. Go Group, mille nõukogu liige ma olen, annab tööd ca 1500 inimesele ja ühendab endas turismi-, rongi-, bussi- ja muid firmasid. Ajakirjanikutööd pole ma aga päriselt jätta suutnud, annan välja reisiajakirja ja kirjastan reisiraamatuid. Reisimine on ühekorraga mu töö ja hobi. Olen purjetanud ümber maailma, sõitnud ümber maailma autodega, lendamistest rääkimata. Mu eriliseks huvialaks on viimastel aastatel olnud budistlikud Aasia riigid, ka sel suvel veedan paar kuud Himaalajas.
Millest kavatsed rääkida?
1989 rääkisin Metsaülikoolis Eesti ajakirjandusest, sellest milline roll oli ajakirjandusel nõukogude ajal ja iseseisvumisliikumises. Tahaksin sel korral vaadelda meedia rolli iseseisvas Eestis. Millised on ajakirjanduse ülesanded ja milline on tema vastutus? Kas meedia on nüüd nii vaba nagu me nõukogude ajal lootsime? Millised on vaba meedia komistuskivid?
Mida arvad Metsaülikooli tähtsusest Eesti kultuuri pildis?
Metsaülikool on täitnud läbi aastakümnete mitmeid erinevaid rolle eesti kultuuris. Ta on olnud eestluse säilitaja Põhja-Ameerikas, intellektuaalse debati tähelepanuväärne foorum, välis- ja kodu-Eesti ühendaja. Kõige olulisem ongi see, et MÜ on osanud ajaga kaasas käia, tihti suutnud pealiinist isegi sammukese ees olla. Loodetavasti oskab seda praegugi.
Kotkajärve Metaülikool toimub 18-25 august, 2013 Muskoka, Ontarios. Lähemalt informatsiooni Metsaülikooli kohta veebilehel www.eesti.ca/mu.