Mu käes on kodumaal äsja ilmunud õp. Harri Haameri jutlustekogu „Minu südames on ülestõusmine” (Logos 2002), mis tõstis mälestustesalvest esile selle usujulge Tarvastu koguduse õpetaja ülesastumisi mitmetes salajastes kristlike noorte suvelaagrites okupeeritud Eestis. Neid laagreid ei saanud keegi reklaamida, puudusid igasugused teeviidad sinna jõudmiseks. Õp. Haamer tuli ettevaatuse mõttes kohale jalgsi, ilmudes meie keskele kuskilt metsatukast sama ootamatult kui Jeesus oma jüngritele.

Kõnealuse raamatu pealkiri tuleneb vangilaagris kogetust, kus õp. Haamer viibis koos ühe ukraina katoliku mungaga. Et munk Nikolai keeldus oma usuliste veendumuste tõttu pühapäeval töötamast, tuli tal karistuseks veeta kõik need päevad kartsas.

Kord küsis ta õp. Haamerilt: „Tean, et sa oled “batjushka” ( preester — vene kõnekeeles). Kuidas sa lased ennast sundida pühapäeval tööle?“, mispeale õp. Haamer tõlkis talle tuntud vaimuliku laulu “Mu südames on pühapäev, nii vaikne rõõm ja rahu” sõnad. Samas avastas ta, et vene keeles on „pühapäev” ja “ülestõusmine” samad sõnad — “voskresjenje” — ehkki kirjapildilt veidi erinevad, on nende hääldus täpselt sama.

Ja nii sammuski Nikolai järgmisel pühapäeval õp. Haameri käevangus teiste vangidega ühises rivis, ja mõlema veendumus oli: “Me südametes on ülestõusnud Kristus”. Vangikolonni saatvate valvurite mõnitustest hoolimata mõistis munk korraga, mida tähendab elava Kristuse jõustav puudutus.

Kallid kaasmaalased! Kas Ülestõusmisepühadel on midagi rääkida ka meie südametele aastal 2003? Me viibime sageli matustel, kus üheks loetavamaks Pühakirja tekstiks on Jeesuse sõnum Laatsaruse matusel. Ent viimane muutus ülestõusmise talituseks, sest lein muutus rõõmuks ja surm asendus eluga. Jeesus ütles seal midagi väga kaugeleulatuvat ja tähtsat: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti. Kas sa usud seda?” (Joh. 11:26-27). See oligi Ülestõusmispühade väike algus. Jeesusel oli võimalus praktiliselt anda inimlik ettekujutus sellest, mis oli tulemas. Laatsarus äratati surnust, kivi veeretati ära ta haualt ja Kristus kinkis talle uuesti elu siin maa peal. Mõne aja pärast suri Kristus ise Kolgata ristil, maeti samuti hauda, pitseeritud kivi asetati hauauksele, vahtkond sõdureid jäeti valvama ..... ja kolmandal päeval tõestas Jeesus hiilgavalt Laatsaruse haual antud lubaduse: „Kes minusse usub, see ei sure igavesti. Kas sa usud seda?“

Ligi 2000 aasta jooksul ei ole Jumal andnud mingit uut või täiendavat informatsiooni selle kohta. Inimesd on elanud (ja ka surnud) kahel erineval viisil: ühed usuvad ja teised mitte. Kristuse järgijatele sai Tema ülestõusmine nädala esimesel päeval nii oluliseks, et nad hakkasid seda tähistama. See tõi inimesele midagi täiesti uut — igavese elu võimaluse. Erinevalt paljudest teistest keelest nimetame seda eesti keeles — püha päev.

Cambridge International Dictionary of English (1995) annab pühapäevale järgmised seletused: 1. päev laupäeva ja esmaspäeva vahel, mil enamus inimesi läänemaailmas ei lähe tööle; 2. pühapäev on päev, mil kristlased lähevad kirikusse. Väga tabav — üks osa inimesi lihtsalt ei lähe tööle ja teistel on soov minna kirikusse. Miks?

Sellega tunnistame, et me südames on ülestõusmine ja et tahame seda rõõmsat teadmist jagada teistega. Kõik algab meie südamest: kas seal on pühapäev ja ülestõusmine või mitte. Keegi teine ei saa seda meile südamesse ei saa panna ega sealt ka ära võtta.

Soovin kõigile isiklikku ja elurõõmsat kohtumist elava ja ülestõusnud Kristusega!

Märkmed: