Kui küsisin Anult inimeste kohta, kes on teda elus kõige enam mõjutanud, siis jagas ta kaht kirjutist, mida oli tal palutud teha varasemalt oma õpetajatest. “Need on kaks mind oluliselt mõjutanud õpetajat ja inimest. Ja ma olen neist kirjutades avanud ilmselt ka ennast.” Lood Aarne Ükskülast ja õpetaja Vahtrast liigutasid mind sügavalt, kuulsin neid lugedes Anu häält kõrvus – see sõnum tuli südamest ja läks otse südamesse. Aarne Üksküla teab iga eestlane, tema kuju oli silme ees ja Anu hääl kõrvus! Õpetaja Vahtrat võisin ainult ette kujutada, aga pilt oli selge ja ehe – just nii kaasakiskuv jutustaja on Anu.
Aarne Üksküla kõige olulisem õppetund Anule: laval tuleb olla, mitte näidata olemist; usu, siis usuvad ka vaatajad; kõik, mis teed, tee päriselt. Ka jutustab Anu lähedalt, kuidas teda pani mõistatama ja hiljem liigutas Aarne Üksküla kannatlikkus, rahu ja elutarkus, tema kõnekas vaikne mõistev naeratus. Aarne vaikimine tähendas: õpi välja tegema ja õpi mitte välja tegema.
Õpetaja Vahtra tundus andvat Anule usu, et kõik on võimalik. Nõukogudeaegses Eestis inglise keele süvaõppega klass! Selle läbiviimiseks pidi olema leidlikkust, nuppu ja veenmisoskust, eelkõige aga usku, et see on vajalik ja sellel on mõtet, ehk et ka tulevik üldisemalt on lahtine – kõik on võimalik. Teine väga oluline õppetund temalt oli huumori osa igapäevaelus. Sh tunnetuse andmine, kust lõppeb nali ja algab tõsine.
Kuidas see nii läks, et Teist näitleja sai?
Tahtsin saada näitlejaks väga varasest east alates. Kõigepealt, kuskil viieaastasena, tahtsin saada kosmonaudiks, sest siis, kuuekümnendate alguses oli suur kosmoselendude ajastu, see kõik oli õhus, kosmosest räägiti kogu aeg, aga pärast seda, kui esimene naine - Valentina Tereškova - kosmoses ära käis, tahtsin saada näitlejaks. Emale avaldasin oma suure soovi Ruut Tarmo surma päeval. Ema oli väga kurb, kui õhtul raadiost teatati, et Ruut Tarmo on surnud, ja ma mõtlesin, et ma vähendan sellega tema leina, kui nüüd oma Suure Unistuse talle avaldan. Ütlesin. Ja adusin, et ema ei adunud üldse hetke suurust. Nii et rohkem ma sellest hiljem emaga ei rääkinud.
Mis on Teie lemmiktsitaat?
On üks lause, mida ma sageli tsiteerin, mida me kõik sageli tsiteerime, kes me mängisime Jean-Luc Lagarce’i näidendis "Meie, kangelased": "Nürnberg on alati kaugemal, kui me arvame." Ja veel üks lause. Tom Stoppard "Arkaadia": "Meil veel on aega... kuni enam ei ole aega. Seda aeg tähendabki."
Kumbagi ei ole ma ise lavalt öelnud. Aga neid lauseid olen tihti elus kasutanud.
Mida nüüd, armastatud ja oodatud näitlejana oma ametist mõtlete?
Praegu tunnen aeg-ajalt nii, nagu ütleb Amy David Hare’i näidendis "Amy seisukoht", mida ma Linnateatri laval mängin: "Teater on noorte inimeste asi. Mingist hetkest alates ei ole see enam väärikas. Tõmmata endale kostüüm selga ja rääkida sõnu, mida keegi teine sulle ette kirjutab. Lõpuks hakkad mõtlema: kus ma õieti olen? Kuidas see kõik üldse minusse puutub?"
Milline on Teie lemmikpaik Eestis?
Olen Nõmmelt pärit, Nõmme on minus nagu Juhan Viidingu luuletuses "Nõmme - linnake Tallinna lähedal":
Vaatasin tähistaevast
Nõmmel sel augustiööl.
Mida rohkemat, mida enamat?
Tundsin äkki end imesuurena,
võimsana universumi ees.
Olin Nõmmel sel augustiööl.
Mida rohkemat, mida enamat?
Ei gnoome, ei haldjaid, ei väikest Mukki.
Mõni maja nagu metsamaja.
Suur.
Olin Nõmmel sel augustiööl,
kuigi mõte liikus ikka ja jälle Nõmmele.
Seal on kõik koos.
Seal on kõik koos olnud.
Mida ootate Kanada Metsaülikooli nädalast? Kelle võtate siia kaasa?
Kaasa võtan oma noorima poja tütre, kümneaastase Marie. Kanada seostub minu jaoks võimsate looduselamustega. Neid ootan. Nagu ka külaskäiku Ehatare vanadekodusse. Ma arvan, et ma võiksin seal kohata inimesi, kes tundsid minu ema või isa. Aga olen avatud kõigele, mis tuleb.
Küsis Helina Tamm
Foto: Siim Vahur, Tallinna Linnateater
