Unistan sellest, et igaühele meist (kes me end eestlaseks peame) oleks eestlus enesestmõistetav. Nagu hingamine, mida ei pea endale järjest meelde tuletama. Unistan, et olemine indiviidina, mistahes vabalt valitud ühenduste liikmena, eestlasena ja inimese „kui niisugusena“ oleks üks ja ainus olemine. Et igaüks meist oleks terviklik. Et keegi meist ei murraks pead – oma vaest peakolu, millel keerulises elus niigi ülemäära tegemist – vaevlemisega oma identsuse määratlemise kallal, vaid kehastaks ja teostaks seda ilma et ise märkakski. Siis loksuvad kõik asjad, suuremad ja väiksemad, isiklikud, kollektiivsed, rahvuslikud ja globaalsed, iseenesest paika.

Aga äkki on see unistus juba täitunud? Metsaülikool ütleb!

Parimate tervitustega

Paul-Eerik Rummo