Visuaalne emakeel: mälu- ja meelemustrid meie rahvakunstis.

Rahvakunsti mustreid ja rahvarõivaid vaadates tunneme, et see on meie oma, hindame ning mõtestame nähtut omaenda teadmiste, oskuste, emotsioonide ja väärtushinnangute valguses. Rahvariided, mustrid, geomeetriliste märkidega vaibad, puusse lõigatud või põletatud märgid õllekannudel ja veimevakkadel, puna-valge mustriga kirivööd, Kihnu naiste kootud kindapaarid muuseumis ja käsitöökaupluses äratavad meis tundeid – kes rõõmustab ja vaimustub, kes põlastab või jääb ükskõikseks. Paljud teevad ise endale rahvarõivaid, vöökirjade ja vanade mustritega kaunistatekse trükiseid, kodulehti, T-särke ja poekotte. Kuid kõige selle juures mulle tundub, et meie enda rahvakunst on muutunud võõrkeeleks – 20. sajandil toimunud suurte muutuste tõttu oleme oma emakeele sisu ja lood ära unustanud. Visuaalne emakeel - nähtavaks kujustatud mõtted, igavikulised kujutelmad, mütoloogilise maailmapildi tuumlood, isiklikud elamused ja kogemused, jagatud lood ning lapsepõlvest kaasa saadud meele- ja keelemustrid, mida meie esivanemad 'üles kirjutasid'. Rahvakunsti kaudu väljenduv emakeelt tasub nüüd sisuliselt süvitsi uuesti avastada ning selles meile südamelähedases keeles uuesti 'kõnelema' ja 'kirjutama' õppida.

Lektorist

Kärt Summatavet on eesti ehtekunstnik, kelle loomingus on rahvuslikke motiive ning vanu traditsioone. Selle kõrvalt on ta ka vabagraafik ja raamatugraafik. Summatavet õppis Eesti Kunstiinstituudis ja peale esimest kursust osales väljasõidul Siberisse manside juurde, kus ta avastas nende erakordse etnilise säilinud elukorralduse. Reis oli niivõrd muljetavaldav, et sinna ta süda jäigi. Kärt on Aalto Ülikooli teadur, Hiina Tehnika Eesti Kunstiakadeemias õpetab Kärt rahvakunsti.