Rännates kohal olla

Kirjutamine on püsivust, paigalolemist nõudev töö. Kirjanik on suur kodusistuja. Ent vaim ei tohi seiskuda, vaim peab liikuma, peab lehvima. Kirjandus on kirjaniku elu produkt, nagu mesilase elu produkt on mesi. Ainult et mesilane ei pea mõtlema, kuidas mett teha, ta teeb seda iseenesest. Võib-olla kirjanik ka ei peaks? Kuid igal juhul tuleb tal leiutada endale elamise tehnika, mis vastaks tema mõtlemise, kirjutamise tehnikale. See on elutöö. Kas saab rännata kodust lahkumata, kas saab rännates olla kodus? Kas võõrad kohad annavad midagi kirjutamisele, ja kui, siis mis tingimustel? Rännata endas, rännata maailmas, rännata raamatutes – et jõuda kohale, aga kuhu?

https://www.eesti.ca/metsaulikool-2018-lektorid-tonu-onnepalu/article51409

Lektorist

Sündinud ja kasvanud Tallinnas, õieti Nõmmel, õppinud Tartus bioloogiat, sestsaadik elanud peamiselt Hiiumaal, aga vahepeal ka aasta Pariisis ja viis aastat Järvamaal. Kirjutanud raamatuid - ei teagi, kas liiga palju või liiga vähe. Kaldun äärmustesse ja endale vastu rääkima, samas pean ennast rahumeelseks inimeseks. Armastan saari. Usun, et kord õnnestub mul oma poolused lepitada.