| Riina Kindlam,
ilmunud Vaba Eestlane nr. 57, 58, 59, augustis, 2000. a.
8 päeva Kotkajärvel, mille nimel tasub elada
Tänavune, järjekordselt 33. MÜ oli justkui esto pidustuste rahulikum, rohelisem jätk. Jõudes veeni, leidis paiksust ihkav rahvas taas oma kohaliku metsatuka, lõkkesõõri, saunalava ja kukkus seltsides õppima, luues laulma. Kes need? Igal aastal mõjub Metsaülikool magnetina ootamatult kirjule seltkonnale, kuid katsu sa neid globaalseid eestlasi määratleda! Sündinud siin, õppides seal ja armastades kolmandas riigis, selle suve MÜlased tutvustasid end 7 eri riigi esindajatena: 2 Uus-Meremaalt, 1 Austraaliast, 1 Soomest, 1 Rootsist, 15 Eestist, 19 USAst ja 67 Kanadast. Niisiis metsarajad kandsid nädala vältel kokku 106 MÜliõpilast (nendest 23, kes üliõpilased ka Kotkajärve-välises elus) ja 13 lasteaedlast. Mida? Päevakavast paistab, et tavaline MÜ päev on jagatud 13 lõiku. Tegelikult kulgeb elu oma loomuliku radapidi – köögist peamajja, lipuväljakult võrkpalliplatsini, telgist sauna – täiesti valutult ja suurimate pingutuseta. Allutakse loodus- ja sõbraseadustele. Kellel käsitöö taskus, õlekõrs hambus või pilk puus, inimene on unustanud argipäeva ja tulnud kuulama/jagama arvamusi selle kohta kuidas olla eestlane. (1. järeldus – argist eestlast annab otsida; 2. järeldus – kursiivis esitatu oli tänavune MÜ teema.) 1. “Salapärane sisu” Avaõhtu juhatas sisse vaimulikul teemal Austraalia Metsaülikooli asutaja Inno Salasoo ja avaloenguga kuulutas Metsaülikooli taas hingestatuks Eesti Draamateatri näitleja Mikk Mikiver. Tema mõttelennust kuidas olla eestlane... koorus välja järgmisi mõtteid, “Eestlasi on erinevaid, nagu puid metsas”; “Eestlane tühja ei vehi ja selletõttu on ta kaunis ja hirmus”; tal on “salapärane sisu”; tema kultuurikiht on “nõgi, mis tare laes” ning tema maa on “märkamatuid tegijaid täis”. Antud lektorit tsiteeriti kogu nädal läbi. Söögi-joogiga seotud päevakorrapunktide 1, 3, 5, 7, 10 ja 12 eest kandis suurepärast hoolt tänavune köögikomandör Marju Komi Sild. Oma väljavalitud eesti keele ja kõne rühmadesse kogunetakse kohvisooja eesti keelega igal hommikul. Neid eriteemalisi gruppe juhendasid seekordselt Tarvo Toomes (romaanikatkendid), Inno Salasoo Austraaliast (“eesti keel roostevabaks”), Vaike Rannu koos Tiina Timuskiga (üldkeelelihv – väljenditest tõlkimiseni), Olev Träss (kõnelemiskunst), Tiina Kirss koos endiste Viljandi Kultuurikolledži õpilastega (elulugude kirjutamine) ja Tiia Remmelkoor (algajate keelelihv). 2. “Kanadas ei ole selliseid nõgiseid aampalke” Esmaspäeva hommikul astus loengupulti Westholmi, sõja- ja tehnikakooli lõpetanud Paavo Loosberg. Ajaloopaelapidi liikudes rõhutas ta rahvaarvu tõusu ja ühtlasi rahva hariduse kasvu mõju patriotismi tõusulainele. “Eestlasele on kasulik õpetada kuidas mõelda, mitte mida mõelda.” Kanada kodakondust saades jagati lektoriga nõu: “Jääge eestlaseks, sest ainult headest eestlastest saavad head kanadalased.” Järjekordne järeldus – haridus, ka MÜs korjatu, annab igaühele võimaluse ise otsustada kas ta tahab ja kas tasub olla eestlane. Õhtune loeng küttis soojaks jahedavõitu, niiske metsasopi. Politoloogia professor Toivo Miljan asus kummutama Eesti ajaloo müüte ja tegi säärase väljakutse eestlastele igal pool maailmas. Olukorda ilustamata tõi ta rea näiteid sellest, mida peame tegema, et Euroopa tasemele jõuda, “100 aastat tagasi oli eestlaste suurim eesmärk saada eurooplasteks”, või üldse püsima jääda, “Kui sündivus ei tõuse, ei ole meid 100 aasta pärast olemas.” Ta prognoosib, et läheb veel 2 põlvkonda kuni Eesti jõuab Rootsi tasemele. “Ma kritiseerin, sest ma armastan Eestit.” Tema lähtepunkti võidi tõlgendada provokatsioonina. Peamaja koldesse polnud mõtet tuld teha. Kui sisetehnika otsustas streikida, toimus filmiõhtu õues. Selliseid momente tuli ette. Ette tuli ka täiskuu. Valguspeo kohandatud kordusetendusena võis vapper ööeluharrastaja näha ka langevaid tähti ning virmalistetantsu. Nummerdatud istmekohtadeta. 3. “Oleme väiksed, aga oleme dünaamilised” Teisipäeva kaksikloengut ja järgnevat arutlusringi pidasid/juhendasid Tartu Ülikooli avaliku halduse üliõpilased Nele Ruubel ja Meelis Niinepuu. Mõlemad kuuluvad ühtlasi Eesti ÜRO Assotsiatsiooni juhtkonda. Keskenduti Eesti ühiskondliku arengu vastuoludele, (millest tulenevad probleemid?), tuginedes paariaastatagusele Eesti inimarengu aruandele. Elujõulisema, aktiivsema põlve “suurim tähelepanu on suunatud eneseteostusele”; “läbi kolmanda sektori suudaks mobiliseerida nii Eesti kui Vene noori ühiskonna heaks”. Nele sõnul “Euroopa Liit ei peaks olema oht”; ta ei usu hästi, et “ükski lõuna inimene kipub Eestimaa madala taeva alla”, hoopis et “kõige kiiremine hukkuvad suletud kultuurid”. Eesti noored nõustusid, et “Eesti peamine resurss on inimresurss” ja tema helgeim perspektiiv on “INTE, ehk info-tehnoloogia alal”. Samas kõlasid murettekitavad väljendid à la “karjäärilae saavutamine” ja “enesehävituslik ühiskond”... Naiste saun. Saunameest asendas saunaneid ja päev veeres puhtamana läände. Lektor Jaan Männikut tutvustav stockholmlanna Pia Klaar väitis, et mees on omasõnu “Made in Estonia, born in Sweden”. Rootsis on ta ka hariduse omandanud, ning seda täiendanud mitmes Metsaülikoolis. Nüüd elab ta juba pikemat aega perega Eestis, viimased 3,5 a. Eesti Telefoni peadirektorina. Ta asus tutvustama telekommunikatsiooni poliitikat, mitte tehnikat. Arvude tõusud ja mõõnad kangastusid huvitavalt ka neile, keda äri üldjuhul ei kõiguta – Eesti on ju interneti kasutatavuse poolest Prantsusmaast ja Saksamaast protsentuaalselt ees! Kas telefoni omamine pole inimõigus? Igal juhul, 1999. a. oli Eestis rohkem mobiiltelefone (27% rahvastikust), kui 1993. a. oli tavalisi telefoni (23%). Selle aasta lõpuks on 70% eesti telefonidest digitaliseeritud ja kokku on lisandatud 160 000 põhiliini. Veel võiks lugejat huvitada, et kõige enam helistatakse Eestist Soome (28% kaugkõnede mahust), siis SRÜ riikidesse, ning seejärel Rootsi. 2% kaugkõnedest valitakse USAsse ja 0,3% Kanadasse. Jälle üks piisavalt kauge, abstrakne fenomen sikutati kaas-MÜlase poolt maadligi, sealhulgas ka kohaliku kõne tariif. 16 senti minut, 8 senti soodusajal. MÜ 00 kirjeldus jätkub... selle nimel tasub järgmist lehte lugeda.
Riina Jõe Kindlam
FOTOALLKIRJAD > 1.
2.
8 väärtpäeva kirjelduse jätk (II) LUULEÕHTU on saanud üheks MÜnädala traditsiooniks. Meie oma metsaraamatukogust nopitakse teoseid ja klassikale lisatakse linnast kaasa toodut, olgu see siis kaante, või kõrvade vahel. Paadisilla kohal valitseva halluse tõttu valiti, vaikiti, kuulati ja esitati luulet seekord peamaja koldekumas. Kõlasid isiklikud lemmikud, kohapeal lehte pöörates sümpaatseks saanud ja MÜlaste endi kajad Valli Naelapea, Ivar Ivaski, Urve Karuksi, Heli Kopti ja Riina Kindlami loodu läbi. Tänu oma sundimatusele, täidab metsa luuleõhtu alati mõnusa rahuga. Ilus oled emakeel, vaiksel suveööl. 4. “Hingeline pühendumine, nii teemale kui ka üheteisele, oli haruldane“ Kauride hüüded ja udu. Udu selgimistega. Seda ka hommikuse
loengu läbi, kui psühholoog Vello Sermat tegi meile klaarimaks
kes eestlased on ja miks. Loengu teemaks oli rahvuse funktsioon, tema olemus
ja tähtsus tänapäeval. Rahvustunne, selle erinevad kraadid;
kuuluvustunne ja selle vajadus. Lektori kohaselt saab rahvustundes eristada
kolme koostisosa: 1. tunded, mis toimivad justkui bensiin autopaagis; 2.
kultuurirakendus ehk intellektualiseerimine, mis on kui autojuhioskus ja
hea maakaart ja 3. laiahaardelisem rahvuslus, ehk käigu sisse panek.
Kuna rahvustunne on eetiliselt neutraalne, siis neljas, eetika tahk, jääb
pigem üldinimsuse valda. Eelkõige ollakse hea inime, seejärel
alles hea eestlane.
Kannel, süles või serviti Vihma sadas tol nädalal omajagu ja HUVIRINGE oli nagu seeni.Võrkpall püsis kindlalt kõige populaarsema pealelõunase lõõgastusharrastusena (juhendaja Martin Toomes); rahvapilli huvilised võisid õppida mitme kandle, toru- ja vilepilli põhielemente (Ain Haas, Indiana osariigist); teised tõstsid konte ja sirutasid lihaseid Joseph Pilatese võimlemismetoodikat järgides (Anu Jõe ja Lea Rätsep); tutvuti kohaliku loodusega metsamatkal (Vello Soots); Kotkajärve ajalooga Jämesääre / Heino Jõe krundil ja skaudimuuseumis (Riina Kindlam); mediteeriti, õpiti kuidas teha mantrat, ning leida metsarahus oma sisemise hääle (Peeter Märtin, Rein Kuris); meid ümbritsev arendas looduskunsti ideed (Paul Attemann, New Mexicost), mille ajel kaunistati ka nahka, pargitud loomanahka – mustrite ja värvide ja süvendamise läbi (Kalev Ruberg). Hommikul psühholoog, õhtul sotsioloog – Indiana Ülikooli
professor Ain Haas esitas nüüd oma mõtteid, mis
hargnesid MÜ üldteemast KUIDAS OLLA EESTLANE? Miks kasvatati
paguluses noori ühte või teistpidi, kust arenes välja
nende identiteet? Arutati perekonna- ja kogu eesti ühiskonnamõju,
keelt – eesti keeleta eestlane? On ju vanemaid, kes ei taha oma lastele
vigast eesti keelt õpetada... Põlvkondade vahel esinevad
nii kuristikud kui sillad.
Keelele keskenduv loeng oli võrratuks hüppelauaks õhtusel
tunnil esitatuks. Metsaülikoolis osalesid nimelt 3 värskelt VILJANDI
Kultuurikolledži lõpetanud neiut, kes tol õhtul kirjeldasid
meile oma Ida-Virumaa (integratsiooni) projekti “Kes ma olen?” õnnestumist
audio ja video vahendite abil. Kahel korral on nad klassikaaslatega käinud
õpetamas eesti keelt Eesti Vabariigi mitte-eestlastele. Aga mitte
vaid keelt – ka oma päritolu hindamist, kultuuri ja keele hoidmist,
igas mõttes. Integratsioon on protsess, mis vältab 3 põlve.
5. “Oleme kõige püüdlikumad, sellega paistame välja” Eesti abituriendist tutvustaja Helina Tamme kohaselt on ajaloolane Andres
Kasekamp üks Tartu Ülikooli naistudengite lemmikutest. Miks
ka mitte? Aga süüvigem antud tõsiteemasse – Euroopa Liiduga
ühinemine, vahelduseks Kanadapoolse päikse alt vaadatuna. Olles
töötanud mitu aastat Euroopa Liidu Eesti esinduses Toompeal,
on lektoril nii valitsuse üldsihid ja seisukohad, eri-parteide arvamused,
kui ka aja- ja muud piirangud ning võimalused vägagi
tuttavad. Nii ta siis vaagis poolt ja vastuargumente, liitumise plusse
ja miinuseid, ehk kas ühineda E.L.iga ja miks. Kokkuvõttes
väljendas lektor, et E.L.iga on kasulik liituda.
Paraleelgrupina koguneti kaljukünkale arutamaks eesti naist, tema elu ja olu. Resolutsioonideta, kuid jagades huvitavaid arvamusi ja teooriaid. Kas me olemegi kõik nii väga erinevad? “Vaimne tee on ainulaadne, isiklik tee” Rein Kurise õhtuse mõttelõnga taustal kõlas
rahustav meditatsioonimuusika. Mees, kes on muuseas töötanud
arhitekti ja nüüd video produktsiooni alal, on elanud ja vaimu
laadinud 6 aastat Indias, mägedes, hingekaaslaste seas. “Vaimne tee
algab seal, kus kõik usud kokku tulevad.” Elu põhitõed
on kerged kaduma kiireloomulises argielus, metsas on hea nende kohta ja
tähtsust taas kaaluda meie igaühe endi sees. Vaimse tee kujundamine
on igaühe oma valik ja loometöö, ning saab alguse vaid siis,
kui inime hakkab küsitlema oma hetkeolukorda ja elu üleüldse.
Õhtule pani punkti Arko Okki mängufilm “Ristumine peateega” (OÜ Acuba Film, 1999). “Teravmeelse dialoogi ja ettearvamatu sündmuste käiguga lugu sellest, kuidas raha mõjutab meie mõtlemist, tundeid ja eesmärke.” Film põhineb Jaan Tätte näitemängul, mis võitis Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse parim näidendi auhinna aastal 1997. Osades: Andrus Vaarik (Eesti Draamateater), Piret Kalda ja Jaan Tätte (Tallinna Linnateater) ja Emil Urbel; režisöör ja produtsent Arko Okk. 3 sisutihedat päeva jäid kirjeldamata, seda edaspidi. Tulge järgmisel aastal kirjeldatud omal nahal kogema, lahkute kaunimatena! MÜs kes käib, ei see jää vaesemaks – iga uue korraga saab rikkamaks. Riina Jõe Kindlam FOTOD >
2. Torontos sirgunud, nüüd Tartu Ülikooli politoloogia õppejõuna töötav ajaloodoktor Andres Kasekamp oli mitme aasta tagant taas oma “kodu metsas”. Loenguteemaks Euroopa Liit, minna või mitte minna. Foto: Kindlam 3. Kaljul arutati: eesti naine, kuidas elad, mida teed ja miks? Vas.
Tiina Timusk, Anne Õsso ja Aili McConnon. Foto: Kindlam
Vivat Metsaülikool! (III)
Tõenäoliselt kõik meenutavad koosveedetuid juulikuised “siinse Eesti” hetki, millest nüüdseks on saanud möödanik; ükskõik kus osasaanud hetkel ka ei viibiks. Ja meie, metsaülikoollased, oleme otsaga igalpool! Mulle isiklikult tundus, et suurem jagu MÜlasi lendas otse Kotkajärvelt Eestisse, jätkates elu või seiklust. Kas mitte kõige loomulikum sööst? Südantlõhestav neile, kellel ei jäänud muud üle, kui paluda “Ole hea, too mulle ka kirjandust tagasi...” Olime nädala vältel üksteisele mitmepalgelised ehtsad näited sellest, KUIDAS OLLA EESTLANE. Ühispereliikmeina jagasime õpikojaks muundunud metsas muljeid maast ja ilmast – eesti asjast, tõukega omaala spetsidelt. Päev nr. 6
“Maailm pole päranduseks esivanemailt, see on meile laenuks meie lastelt” Nii on kirjas MÜ tänavusel tindisinisel kaustal. See on J.
Robbins’i tsitaadi tõlge ja osa Kaarin Maimets Uhlbergi kaunist
kaanekunstist, linoollõikest mis pühitseb inimese ja looduse
sünergeetilist kooslust.
Loodusest loodusesse. Peamajast sammuti läbi hämarduva metsa hiide. Hiievana Kalev Ruberg suunas meie mõtteid ajas tagasi; sinna, kust me tulime, kellest me tulime, et Kotkajärve metsa jõuda. Igas leegis mida süütame, kumavad tuhanded ammu põlenud esivanemate lõkked. Sidudes puule kirju lindi, mälestame oma loodust austavaid eelkäijaid. Napoli, Barcelona ja Stockholmi rahvusvahelistel filmifestivalidel auhinnatud eesti mängufilmi “GEORGICA” Muskoka esilinastus oli viimane päevakorrapunkt. Sulev Keeduse neli aastat vändatud, 7 miljonit krooni maksma läinud loomingu taga on Madis Kõivu lugu ühesilmsest Jakub Luukasest (Evald Aavik), kes elab Nõukogude armee pommipolügoonina kasutataval mahajäetud kodusaarel. Ta nokitseb Vergiliuse "Georgica" laulude suahiilikeelse tõlke kallal ja hoolitseb kõnevõime kaotanud poisi eest. Publik pidas filmi raskemeelseks, aga kunstiliselt ülikauniks. Sümboolikarägasik nõudis seedimist, antud juhul öörahu. Päev nr. 7
“Hoogne ja lõbus” Kell 19.00 kutsusid kellalöögid rahvast peamajja, kunstinäituse avamisele. Näituse kuraatoril ja looduskunsti huviringi juhendajal ühes isikus, arhitekt Paul Attemannil New Mexicost, oli õnnestunud korraldada järjekordne überhäppening. Veini ja soolapulki nosiv publik, mitmed kirjuis rahvarõivas, imetles joonistusi, fotosid, laste nahatööd ja 3-dimensioonilisi loomeid ning kinolinal vahelduvaid rahvusvahelisi loodusvõtteid. Anton Õunapuu väljakul paljastatud kaljusõõrike ja hoolega laotud mättasammas tõmbasid tähelepanu mõtlemapaneva maakunstina, sulades hiljem mängureeglite kohaselt taas loodusesse, põrnikatki riivamata. PIDU ise oli kirev. Mõni ütleks hoogne ja lõbus.
Kodukootud, sõnajala- ja käbimaigulise söögisara
kaunistamisel suunati mõtted samal nädalavahetusel toimuva
Viljandi Folk- ehk Pärimusmuusika Festivalile (arvult juba kaheksas
sellenimeline üliedukas ja meeleolukas rahvusvahelise mainega festival).
Vaimu aitasid vastaval lainel hoida 5 kohalviibivat pesuehtsat kui ka osaajalist
viljandlast. Kõlasid selle linna Kultuurikolledži rahvamuusikute
helid ja soojadelt pinkidelt lasti külmal laual hea maitsta. Selle
kõrva MÜ omapruul. Ja laul.
Sellest kõigist, MÜst 2000, jäi mõnele “selline
tunne, nagu astronaudil, kes on leidnud
Seda me Kotkajärvel oleme. Tulge järgmisel suvel ka Metsaülikooli. Riina Jõe Kindlam
FOTOD: 1.
2.
3.
|