Riina Kindlam
,
ilmunud Vaba Eestlane nr. 63, 23. augustil, 2001. a.
|
||||||
Kuidas metsa hõikad, nõnda mets vastab
Kotkajärve Metsaülikool võttis tiivad selga 11.-18. rukkikuul Tere tere MÜst huvitatu! Kas intrigeerib, kõditab tundlaid, või on juba oldud ja niisiis alustad selle mälestuskillu väljalõikamist, et albumisse fotodele kõrva pista? "Käisin, kogesin seda elamust. Katsu sa nüüd seda sõnadesse panna…." 80 inimest võttis osa tänavusest Metsaülikoolist Kotkajärvel: 53 Ontariost, 2 Montréalist, 15 Ameerika Ühendriikidest ja 10 Eestist. Lasterühmas tekitas virvendust 10. See oli kolmekümne-neljas järjekordne MÜ, kuid nagu kaks lumeräitsakat, ei ole kaks Metsaülikooli iial ühesugused. Asi sõltub eelkõige MÜlastest endist. Ega nad ise alati tajugi, kuidas kogu metsakeskkonna dünaamikat mõjutavad. Tihti selgub see alles kiirteel nr. 11, kui laup lõunasse suunatud ja algamas tasavägised kõhukrambid. Eestlane on tundlikult ühiskondlik / ühiskondlikult tundlik, ning isegi põuane mets kaitsev ja hea.
Tänavused kutsutud ja eriti oodatud külalised olid Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen ja tema samas teatris näitlejana töötav abikaasa Anne Reemann . Elmo pidas laupäeval 11. augustil MÜ avaloengu, mis kandis pealkirja "Teistega päri-, või vastuvoolu?". Siit algas kogu nädalale allatõmmatud kriips, ehk teema "Kuhu eesti maa ja rahvas?" , kuna asetati vaekausile Vanamoodsus ja vastukaaluna Areng. Mõne sõnutsi ka EDU, mida soovitakse kõigile kõikjal. Aga mida see tähendab; meile ja me maale, rahvale? Millest loobume käivitudes Edust? "Mina olen matemaatikat õppinud, aga siin õppisin nii palju kirjandusest." – Helju, Michiganist Nõnda kirjeldati ühele isikule Metsaülikooli kõrgpuntkiks osutunud Tarvo Toomese poolt juhitud EKK rühma. MÜ õhkkonda vormib suuresti valikuvõimalus, kuid järjepidevus ja truudus eesti keeles ja kõnes viib sihile, seepärast valitakse esimesel õhtul sümpaatseim eesti keele ja kõne, ehk EKK rühm (või äkki rühmajuht?) ja nõnda vääramatult igal hommikul reedeni. Tänavu oli rühmasid kokku 5: Anu Jõe ja Riina Kindlam sirvisid "Black Joe päevaraamatust" Toronto eestlaste ajalugu, huumorit, ühiskonnakriitikat ja mahlakat emakeelekasutust; Tiina Kirss suunas elulugude jäädvustamist kirjas; Tarvo Toomes tegeles valitud kirjanduse tutvustamisega; Olev Träss lihvis kõnepidamiskunsti ja Keto Soosaar Bostonist pakkus keeleõpet neljale agarale algajale. Indiana osariigis õppiv Toomas Koppel oli üks selle rühma rõõmsameelne osaleja, kannatlik loengute kuulaja ja mitmekümne sõna- ja elamuse võrra rikkam lahkuja, kes avaldas: "It was nice to get into the woods for a week and get in touch with my roots."
Juured metsas, kännu all ja otsas kuulati edasi pühapäevast linnaelukesksemat kava. Puldi taha astus Toronto Yorgi ülikooli majandusprofessor Rein Peterson , kes harutas lahti "Edukat üleminekut käsumajanduselt turumajandusele Eestis". Sellele järgnes sujuvalt majandusteemaline laudkonnavestlus, mida juhendas Tarvo Toomes; paneeliliikmeteks Olev Träss, Rein Peterson ja Toomas Orav. Kuid ega majandus-, ega ka ühiskonnapinged tunne linnapiire, nagu selgus samal päeval peetud sotsiaalpaneelis. Oma teadmisi jagasid Mari Ann Tammark, Ilme Teene Buffalost, psühholoog Kadri-Ann Laar ja hambaarst Maret Truuvert, kes on aastaid tegelenud hambaravi edendamisega Eestis. Maheda laudkonnavestluste lahendajana (teeb lahedamaks, kuid ei lahjenda, ega tingimata lahenda), tutvustati 5 vereringvoolusoodustavat huviringi: eesti tikandi võtteid võttis kätte ja näitas ette Endla Komi, loodusmatkasid juhtis Vello Soots, teatri kulissitaguseid paljastas ja pakkus prooviks Elmo Nüganen, Pilatesi nimelist võimlemist tutvustas Anu Jõe ja võrkpallindust juhatas sisse Martin Toomes. "Minule jäävad meelde kõik need ujutud kilomeetrid. Sest inimene mitte ainult ei uju, vaid ujudes mõtleb." – Jüri, Torontost. Me saime läbi lõkketa, kuid sädemed meelest ei läe Metsakirikus, kus pühapäevaöise tähistaeva all pidas meeldejääva teenistuse Toronto Peetri koguduse abiõpetaja, Põltsamaalt meieni jõudnud Arho Tuhkru, põlesid antud nädala ainsad füüsilised leegid. Pisitillukesed ja kaitsvates klaaskuplites altari äärel. Olgem ausad, eestlastel ON raske lõkketa laulda ja valdav osa Ontariost oli augusti keskpaiku tuletegemiskeelu all. Meid pandi proovile, kuid saime ka paadisillal ja saunas hakkama, lõpupeost rääkimata. "Saun oli kõige parem… seltskond, järv; see terve koosolemine." – Aime, Eestist. Esmaspäeval pildus meile sädemeid politoloogia õppejõud Wilfred Laurier ülikoolist Toivo Miljan , loengu abil "Muganduv Eesti: idast läände 1990 – 2010", millele lisandus teemasse üha süvenev lõunasöögijärgne õppe- ja arutusring. Ka Jyri Kork on säde, Kotkajärvele algaastate MÜdest suisa legendina hõõguma jäänud. Kamoflaa˛rüüs tutvustas ta meile "E.V. kaitsejõudusid – esimene 10 aastat".
"Mulle jääb mu oma loeng kõige rohkem meelde." – Jyri, Greenbelt Marylandist. "Jyri Kork aitas väga palju hea meeleolu tõstmises, et kõik ei oleks nii tõsine. Ta lõi lõbusa meeleolu." – Jaanus, Torontost. "Minu kõige lühiksem lause: mina usun Eestisse!" – Jyri, Greenbelt Marylandist. Oma pere tindised jäljed jõuavad pea Metsaülikooli teise albumisse, mida toimetab Tiina Kirss. Esimene säärane teos pani paika aastad 1967 kuni 1982, nüüd on aeg jätkata jäädvustamist. Projekti vastu äratati huvi tänavuse MÜ pere seas tema väärika ajaloo tutvustamise läbi: esitet luuled, isiklikud mälestuskillud ja anekdoodid, kui ka valguspildid pikajuuste ajastust rõhutasid saavutatut – sügavale ulatuvaid juuri, mille toel haarame Kotkajärve oksteembusesse uusi omamaa matkahuvilisi. "Ma olen üllatanud, et näha mis Metsaülikool päriselt on. Ma arvasin, et see on täis kaabakaid ja ainult pidutsemist, aga ma avastasin, et on see on kena koht. Inimeste vahel on kena läbisaamine. Kuigi siin on noored, vanad, väga kõrgelt haritud ja ka tavalised inimesed kõik koos, kõik on siin…. um, everybody here is equal." – kohalik üliõpilasneiu. Riina Jõe Kindlami MÜ kirjeldus jätkub tsitaatidekorjaja Marja-Leena Roosi abiga |