Lõppes MÜ 2001
Kuhu mu kirjeldus jäi?… Midagi on vahepeal juhtunud. "Meid laiali pillutand tuuled." Kui mitmed, kes meiega laupäeval, 11. augustil Kotkajärvele Metsaülikooli avalöögiks kogunesid, on tänaseks juba Eestis? Columbus Ohios? Piiluvad Atlandi voogusid vahelduseks siitpoolt, või on hoopis sealpool. Sealpoolsuses. Eesti kohal?
1949. aastal Rootsis peetud Ömmerni suurlaagri laulusõnad jätkuvad "…on saatus nii range ja karm." Ei ole ta midagi (enam), kui igaüks on oma saatusesepp. "Üht hüüet ent südames kuuled, taas ärkab su nooruslik tarm." VOH! Tuleb ju tuttav ette neile, kes tähistaeva all itsitasid ja luulet lugesid Kotkajärve paadisillal, kes telgis vapralt koidueelset lõdisemist endas maandasid, või lähenevaid E.V. presidendivalimisi aovalgeni arutasid. Selle asja nimi ongi tarm, nooruslik tarm. See on ellusuhtumine ja see kaasneb Kotkajärvega, metsaga, üliga, kooliga, meiega – nakatades neid, kes vahel oma noorusallikas kaheldagi võivad, kuid söandavad sellelaadseid uuringuid sooritada. Jyri Kork oli nagu elav etteheide neile, kes ei ole teadlikud meie ühtekuuluvusjõu taga peituvast äratundmisrõõmust. Ja ei haara sarvist. "Metsaülikool on väga hea ajurooste lahustik." – Andres, New Jerseyst.
Mees sõnast, härga sarvest
Teisipäev ja tuttav nägu. Tuttav nägu, hääl ja Taavo, truu. Huntsville, Alabama sümfooniaorkestri juht Taavo Virkhaus muutis viimasel hetkel oma loenguteemat ja nagu kiiresti kohanev keskkonnasõbralik muusikainime kunagi, astus pulti rääkima "Kultuuri ja muusika majandamisest siin ja Eestis". Vaidlus kuumenes, kuna kuulajaskonnas oli kultuurimootoreid Eestist… Omaalainimesed vastamisi võsas.
|
|
Kotkajärve Metsaülikooli pere 17. augusti pärastlõunal. Foto: Tiia Remmelkoor |
Ja kirik, Eesti Evangeeliumi Luteriusu. Põltsamaa Niguliste lossikiriku õpetaja Arho Tuhkru on hetkel Toronto Peetri koguduse abiõpetajaks ja tutvustas MÜs "Eesti kirikut ja kuhu", pakkudes ülevaateid kogudustest ja nende argimuredest kümne aastaseks saavas taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Temalt küsiti: "Sa olid sunnitud vahepeal Torontosse tagasi minema, aga naasesid pea. Mis sind tagasi tõmbas?" "Seltskond. Nii mitmed, keda ma juba põgusalt tean, on siin. Linnas ei saa neid tundma õppida, aga siin saab sõbralikumalt või lähedasemalt inimestega suhtelda."
Mets mühinast, MÜd meelsusest
ja keelest. "Keel, värsimõõt ja rütm eesti rahvalaulus" on teema mis ülimalt aktuaalne Ilse Lehiste teaduslikus elus Ohio osariigi ülikoolis. Kohe-kohe on ilmumas Eestis teos, kirjutatud kahasse Jaan Rossiga, mis lööb kõlama kõnekeele ja värsimõõdu lahkhelid meie emakeeles. Kes ei ole iial kahelnud eesti keele ilus, võis siiski jahmuda kõikvõimalikest viisidest lahata teda tulpadesse ja laduda graafikule. Suisa ebaromantilistesse matemaatilistesse vormelitesse. Seda vähemalt Ilse poolt juhendatud seminarini järgmisel pärastlõunal. Siis lauldi rahvalaulu vormis ema ja tütre dramaatilist kahekõnet ja tulbad sulasid tõeks. Sulasid jõeks ja itkuks.
Eesti loodus on Kotkajärvega sarnane. Kohati. Pidi väga Kõrvemaad meenutama, teadis rääkida bioloog läinud aasta MÜs. Vello Soots on palju Eestis reisinud ja tema loodust fotokaga jäädvustanud, ning pakkus meile virtuaalset matka seene-, lille-, ja muude kaunite vahepeatustega. "Minu jaoks on MÜ kõrgpunkt Kotkajärve loodus oma mitmetujulisuses." – Tiina, Torontost.
Sel kel õige silm, maantee on kui FILM
Filme võis näha peamajaski, kuhu viib kruusatee. Mängu- ja dokumentaalfilme, intervjuusid presidendikandidaatidega ja laste seltsis multikaid, s.t. multifilme, anima tükkidest kokku poogitud anomaaliatega. Heatahlik roosalaiguline näide: "Üle maade ja merede kandis, jälle laagri meid kesksuve loom" – trükivea kuri vennas, Toronto.
Kesknädal algas ajaloo valgel, täpsemalt "Eestlaste ilmumine vanema ajaloo valgele. Identiteedi otsingud 16. sajandist." Teemat valgustas vast Eestist saabunud Toronto ülikooli eesti õppetooli ajalooõppejõud Jüri Kivimäe . Müürseppade ja käsitööliste kilksud ja kolksud kasvasid järgnevas õpperingide ajalahtris sümfooniaks; moodsaks, kohati leitud ja hüljatud esemetest sepitsetud löökriistadelt kajades. Taavo Virkhaus nimelt tutvusas Ottawas elava Eesti päritolu helilooja Jan Järvlepa heliloomingut neile, kes järve ei kippunud.
Õhtul saabusid metsa linnakülalisi, kokku kuus. Tiina Kirsi kogu talveläbi Torontos elulugude õpikojas osalenuid oli palutud oma kirjapandust valikuliselt lugema. Ette astusid: Eerik Purje, Maire Polachek, August Kangur, Helga Sepp, Endla Kannel ja Tarvo Toomes.
Ja neljapäev tõigi kirjandusteadlasest Tiina Kirsi me ette ja temaga "Andrus Kivirähk ja Rehepapp : Folkloorist kirjandusse, kirjandusest rahvasuhu." Ta pidas ilmselt silmas: kiltrit, kubjast, aidameest; tulihända, kratti. "Tiina Kirsi kirjanduse ettekanne oli minu siinoleku kümnekordne tasu." – Margus, Torontost.
"Minu selle nädala kõrgpunkt oli neljapäevane ajuraju "Kuhu MÜ?" See oli kõige elavam arutlus, mis siin tänavu toimunud on." – Lilian, Torontost. Tagasihoidlikumadki ühtekuuluvust tundvad asjaosalised pildusid tõepoolest sädemeid. Korda pidas vahekohtunikuna õpetajakunsti valdav Marja-Leena Roos.
Kaduneljapäevast reede
ja viimane loeng, möllav tuul ja vihmapiisad kannul. Eestist külasolev ajaloolane Sirje Kivimäe pani nädala üheteistkümne loengu koguproduktile väärika punkti loenguga: "Naise rollist Eestis 20. sajandil". Järgnes kokkuvõtlik laudkonnavestlus nädalateema "Kuhu Eesti maa ja rahvas?" otsi kokku tõmmates ja lõpupeo poole pühkides. See, et saabuv sadu esinejad söögisara alla sundis, oli põua üle muretsevatele metslastele ainult teretulnud.
|
|
Metsaülikooli lõpupidu algas jätkuva leivaga. Vas. Toomas Koppel
Indianast, Riina Kindlam Torontost, Marja-Leena Roos Ottawast, Toomas
Merilo ja Anne Pedel Torontost, Helmut Mikk Parry Soundist, seisab Urve
Auksi Chicagost, edasi Taavo Virkhaus Alabamast, Maire Põld Torontost,
Arho Tuhkru Põltsamaalt, Kalle Naelapea ja Riki Roos Torontost.
Foto: Tiia Remmelkoor |
Elmol oli kitarr, Marja-Leenal viilul, Rikil mandoliin, Marjul klaviatuur, Annel/Piretil häälepaelad missugused ja trall läks lahti, ringmängud rulli. Luule dramatiseeringuga astus ette peatselt Ülikolliga autasustatud Jyri Kork. Järgnes Metsaülikooli Gaudeamus, pikalt laul, pikalt saun, ei nii pikalt öö.
"Peale lõpupidu ma tulin koju, pisarad silmas – see on olnud kõige parem nädal mu terves aastas. Ma tundsin tähelepandud, vajatud ja kohutavalt tänulik sellele ühiskonnale, mis mind on kasvatanud. Metsaülikool on mind hingeliselt toitnud. Nash Mayfield ütles, "Sounds like you've come home", küllap tal on õigus." – anonüümsena jääda sooviv, kuid siiras magistrant.
See ühtekuuluvusjõud kannab meid edasi järgmistesse Metsaülikoolidesse. Koos. Jyriga Jyrina. Sellistena nagu me oleme ja ühtteist ära tunneme. Teretulemast MÜsse 2002, kui saame 35 täis.
RjõeK