Ega kõigil vanadel pole elus nii ästi läind kui minul, et saavad kodus edesi elada, kui endast enam millekski asja ei ole. Minu Kata on nii kange, et elab vist igavesti ja oiab oma vanameest kah. Tänitab küll, aga oiab. Paljud lähvad vai viiasse kaugele idasse nisukesse paika, mille nimi on Videviku Vigvam. See pidada olema Skaarpurus, umbes kolm kilumeetert siinpool Siberit.
Ega seal Vigvamis kah alguses midagi suurt äda ei old. Ilusad ooned ja lahked oolitsejad, roosi lõhn kogu aeg ninas ja ööbiku laul kõrvus. Aga siis akkasid aigused ja tulid tõved. Vata nüüd on ju inimesed igasugu asjade vasta lergilised. Kui mina noor olin, pold nisukest sõnagi olemas. Aga nüüd on ja neid lergiasi tuleb järjest juurde. Vigvamis oli ka ühel päeval läind asi nii imelikuks, et toodi tohter kohale ja see leidis kohe välja, et muist inimesi on roosi lõhna vasta lergilised. Ja veel imelikum oli, et vanad ja ädised kannatasid selle lõhna välja, aga noored talitajad ja kamandajad jäid põduraks.
Noh, tehti siis suurem tubade tuulutus ja nüüd pole Vigvamis enam roosi aisugi, terve oone on magusat koirohu lõhna täis. Roosi lehed kakuti varre küllest ära ja pandi karbitsakotiga uulitsa veerde. Jõuluaegne laululeht tehti kah aegsaste ümber ja ilma juhita jäänd laulukoor arjutab usinasti seda uut laulu, et „üks roosike on närtsind“. Kõik näikse jälle jusku korras olevat.
Näikse neh, aga ikke vist ei ole. Vata roosiga on ju sedasi, et mida rohkem sa temalt õisi ja lehti rebid, seda teravamaks ta okkad lähvad ja selle alasti varre külles torgivad nad peris armutult. Nüüd on tohtril peupesad verised ja vanurid naeravad pihku, et arst, aita iseennast.