Kunsti kogumisele asudes tuleks esmalt kavandada, mida koguda, milliste kunstnike loomingut valida ja missugust tehnikat eelistada. Kunstivaramus on tohutult palju ilusat ja huvitavat. Meie omame sellest väga-väga väikese osa, kuigi meie kogu võib olla üsnagi suur ja teatud mõttes ka täielik. Kogumist alustades ei tea kollektsionäär sageli, kui arvukaks võib kogu kasvada, v.a. siis, kui kavatsetakse piirduda mingi kindla esemete arvuga.
Kui keegi koguks E. Wiiralti linoollõikeid, millede arv on väike, kuid täielik kollektsioon neist väärtuslik, võib seda nimetada tõeliseks kunstikoguks.
Mind huvitab alati kunstiteose sünd, selle areng ja lõpptulemus — signeeritud taiese lõplik valmimine. Minu kogus on väikesed joonised, mida kunstnik E. Kõks nimetas „näpuproovideks“. Mõned neist on väga väikesed, tikutoosisuurused ja teised suuremad, kuni postkaardi mõõtudeni. Need on väikesed kunstiteoste visandid või äkilise idee ajel sündinud joonised. E. Wiiralt olevat selliseid teinud alati, kohvitassi taga kohvikus istudes ja juttu ajades.
Mina hakkasin sellist kunsti koguma, paludes seda kunstnikelt, kes ise ei kavatsenud neid visandeid säilitada. Mõnedelt tuligi jaatav vastus koos kena saadetisega.
Kõige enam on mu kogus kunstnik J. Jansi visandeid. Korraldasin need mappidesse, ja see annab ilusa ülevaate, kuidas ja mida kunstnik on mõelnud mõnel vabal momendil enne uue teose loomist. Enamasti on need visandid inimtüüpidest ja maastikest. Kõik visandid on ka signeeritud.
Sellele lisandub teine kogu Eestist, prof. Evald Okaselt. Teda ma isiklikult ei tundnud, olime vaid kirjavahetuses. Ta aitas oma saadetistega täiendada minu eksliibristekogu. Paljud eksliibrised on valminud söövitustehnikas, teemaks sageli naine või rahvarõivais neiud. Prof. Okas sai minult idee koostada visanditest näitus, mis Tallinnas ka toimus ja olevat terves ulatuses müüdud.
Kuid mul on veel kolmaski kollektsioon — kunstnik Endel Kõksilt. Tema joonised või skitsid on peamiselt uute teoste kavandid. Kui ma need olin korraldanud erimapiks ja ta neid nägi, oli tal hea meel. Hea meel küll, kuid sellele järgnes üllatav märkus: „Mul on kahju, et ma need Sulle andsin!“ Sain temast kohe aru ja pakkusin visandeid tagasi. Autor keeldus, avaldades rahulolu selle üle, et olin need oma kogus hästi korraldanud. Samas lisas ta: „Ma olen enesest Sulle annud ühe tüki; mu enda sisemusest“. Jutuajamise käigus selgus, et iga kunstnik kannab endas enne kunstiteose valmimist selle ideed. Nii on visandid omamoodi aluseks, millele rajatakse taies.
Mu kogus on ka mitme kunstniku alustatud, kuid lõpetamata jäänud töid. Nii näiteks on mul kauaaegse sõjakooli-kaaslase O. Timmase mitmeid aktiklassi õhtuil valminud joonistusi; aga ka graafikute poolt loodud eksliibriste kavandeid ja näidiseid (Joh. Naha, Vive Tolli, V. Tõnisson, Villu Tootsi). Lisaks veel kunstnik A. Lee ja mitmete teiste kunstnike õnnesoovikaarte, mis on mõeldud konkreetsetele isikutele.
On huvitav, et kui sellise kogumisega tegelda, ei tunne sa end kunagi üksikuna. Sirvides ja korrastades oma kogusid, tundub, nagu leiaksid endale kaaslase, kellega koos olla.
Mul on teile tungiv palve — ärge midagi ära visake enne, kui te ei ole kontakti võtnud kogujate ja arhiividega, kes selletaolisest materjalist võiksid olla huvitatud.
Mul on sadu kunstiteoseid või enam
Kultuur
TRENDING
