Kolmapäeval, 20. oktoobril toimus pidulik pärastlõuna Toronto Eesti Maja keskmises saalis — Mulkide Selts tähistas oma aastapäeva. Osavõtjate hulga järgi oleks võinud peaaegu suure saali poole vaadata.

Aga kas see ikka oli vaid mulkide pidu? Peo ühe peakorraldaja, Helju Salumetsa soovil, et mittemulgid tõstaks käed, oli tagajärjeks, et kätemere vahelt tuli mulke otsida. Kuid see ei vähendanud sugugi Mulkide Seltsi mainet, pigem tõstis — kõik tahavad Mulgimaale tulla.

Koosviibimise avas Ellen Irs, öeldes tervitussõnad nii eesti kui ka mulgi keeles. Relvavendade Ansambli ja kohalviibivate külaliste suust kõlas ühiselt ja vägevalt „Viljandi paadimees“ — paat oli külalistega kohale jõudnud ja pidu võis alata.

Mulkide Seltsi vanem Jaan Vares ütles tere tulemast külalistele ja kaasmulkidele — ja jälle kahes kohalikus Eestimaa keeles. Kohal oli ka Peetri koguduse uus abiõpetaja Ants Tooming, kes tervitas kohalviibijaid ja ütles söögipalve.

Relvavendade Ansambli mini-kontserdi alguses andis Ülo Tamre mõningad „ajaloolised“ andmed — ütles, et relvavennad on Toronto eesti ühiskonnas kõige noorem koor, keskmise vanusega 83 aastat. (Nende laulukõla järgi ei tohiks siiski rohkem anda kui 38.) Nad laulsid nii enne toidulaua juurde asumist kui ka pärast seda. Laud oli rikkalik, kaetud Ülle Veltmanni poolt. Laulude osa lõpetati sõjameeste ansambli motoga „Eestimaa, Su mehemeel...“ koos pidulistega. Kõigile lauljatele kinnitasid Helju Salumets ja Helgi Sooaru, päritolult põlised Paistu kandi mulgid, rinda punased roosiõied.

Ajakohane ja asjalik kõne Endel Reinaselt, kes uba-mulk Põltsamaa kandist, liigutas igati kuulajate sisetunnet. Ta märkis, et juba tosin aastat on Eesti Vabariik nii-öelda jälle oma peremees, kuid siiski ei paista kõik korras olevat. Kõneleja arvates on lähiajaloo sündmuste avalik tõlgitsemine vabas Eestis ülimalt ohtlik ettevõtmine. Ta meenutas ka eesti rahvast puudutanud raskeid sündmusi nii kaugemast kui lähemast ajaloost, märkides ka, et kahjuks ei õnnestunud 1944.a. traagiliste sündmuste mälestamine valutult; me ei leidnud leppimist ega rahu mälestustes nii, nagu suutsid seda sõdinud suurrahvad möödunud suvel Normandia rannikul.

Koosviibimisel deklameeris Helju Salumets veel Lydia Tori luuletuse (1944—1960). Samuti tänas ta kohalviibivaid Mulgimaa sõpru ja maakondade esindajaid koos oma seltsi tähtsamate tegijatega. Ajaviitemuusika eest hoolitses Enno Õunapuu ühe-mehe orkester. Roosiõied kinnitati veel rinda peoõhtu kõnelejale Endel Reinasele ja luuletuse autorile Lydia Torile.

Pidupäeva võib lugeda igati õnnestunuks — jääme ootama järgmist mulkide kokkutulekut.

Eestlased Kanadas

TRENDING