Toronto Mulkide Selts pidutses esmaspäeval, 17.oktoobril. Mulgid vanasti väga palju aega lõbustuste peale ei raisanud, ega selleks polnud ka palju aega, sest neil „kulakutel“ tuli põldu harida, et leivakannikas laual oleks — ka hurraa-karjujal proletariaadil. Õieti küll ainult nende „suurtel“ juhtidel.

Koosviibimise avas Seltsi vanem Jaan Vares. Pidupäevaks oli mitu asjalikku põhjust. Mulkide Seltsil täitus 21.septembril 28 aastat. Nagu ma poole kõrvaga kuulsin, oli ühel asutajal ja kauaaegsel Mulkide Seltsi vanemal Johannes Vihmal 21. september samuti väga tähtis päev. Sel päeval (1944) jäi ta koos sõbraga venelaste kätte, jalas soome sõdurisaapad. Kuid mulgi pää jagas — välja rääkis ja pääses.

Teine tähtis sündmus Mulgimaal septembri lõpul oli mihklipäev. Ütlus — igal oinal tuleb kord mihklipäev, täitus ka Vene vallutajate kohta. Lõplikku kohtupäeva ei ole küll veel tulnud — aga see kindlasti ükskord tuleb.

Pidupäeval Torontos oli Eesti Majja kokku tulnud üle poolesaja mulgi koos külalistega. Kaugeim külaline kuuldus olevat Vancouveri lähistelt. Lugupeetud külaliseks oli ka uus Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas — põline Tarvastu mulk. Andis ka igati mulgi mõõdu välja. Lühikeses sõnavõtus tutvustas ta end pidulistele ja ütles ka söögipalve — nii vaimu kui ka keha jaoks. Hiljem juhatas ta ühislaulu „Kodukotus“, tutvustades lähemalt seda laulu ja sellega ühenduses olevaid suuri mulke (Rennit, Adamson jt).

J. Vihma tuletas meelde ühe kuulsa mulgi, prof. Eduard Vääri lahkumist siit maailmast. Prof. Vääri oli Mulkide Almanahhi toimetaja Eestis ja tundis suurt rõõmu siit saadetud kaastööst. E. Vääri pühendas oma elu eesti keele ja kultuuri hoidmisele ja oli asutajaks Eesti Keele Kaitseühingule. Olles filoloogiadoktor ja soome-ugri keelte professor Tartu Ülikoolis, kirjutas ta hulga teaduslikke artikleid. Ta oli väga kriitiline praeguse Eesti Vabariigi valitsuse juhtkonna suhtes ja ütles, et nüüdne võim hoolitseb vaid enda, mitte riigi ega rahva eest. Nad ei tunne ega tea eesti rahva ajalugu ega tahagi seda teada. Mõned E. Vääri artiklitest on ilmunud Eesti Elus, kuna kohapäälne ajakirjandus neid ei võtnud vastu.

Helju Salumets rääkis enda ja õe Helgi reisist kodumaale, mis läks Torontost lennukiga Vilniusesse ja sealt edasi automatkana läbi Leedu ja Läti Eestisse. Kahjuks saatis neid reisil korduv vihmasadu. See vähendas tuju, mis aga paranes Viljandi ülimoodsasse Grand (end.EVE) Hotelli jõudes. Ta soovitas seda luksushotelli kõigile, kes juhtuvad Viljandisse minema. Elamuseks oli ka Pihude pere külastamine.

Ellen Irs kandis ette omaloodud lugulaulu „Moodsa aja probleemid“. Siin paar salmi, kes rohkem tahab lugeda, pöörduge autori poole.

Armsad lugejad, eks teist enamus tea,
et vanagi olla on uhke ja hea.
Võime hiljaks jääda, võime unustada
sõna murda, klaase ja tasse purustada.
Kõik naeratavad — see on tõsi:
„Oh pole viga — vanainimese asi."

Villem Mandra ja Helju Salumets oksjoneerisid ameerika moodi ühe eesti shokolaaditahvli, mille omandas Saima Varangu üle 20 dollari eest. Mulkide Seltsi kassa aga paisus palju rohkem.

Oleksin peaaegu unustanud — õhtusöök oli tõesti pidulik ja rikkalik — valmistatud Ülle Veltmanni poolt. Järgmisel kuul kohtume jälle kolmandal kolmapäeval (16. nov.) kell 12 Eesti Maja kohvikus.

Märkmed: