Mis on Looduse Omnibuss? Looduse Omnibuss on buss, mis viib inimesi loodusesse koos heade loodusetundjatega. Reisid toimuvad alates 2001.a. oktoobrist aastaringselt nädalalõppudel. Sõite organiseerib Tartu Ülikooli lõpetanud geograaf Jaan Riis. „Meie eesmärk on muuta looduses käimine ja looduse tundmaõppimine elulaadi loomulikuks osaks, nagu seda on teatris, kontsertidel ja kunstinäitustel käimine,“ võime lugeda nende koduleheküljelt.
Endla Looduskaitseala asub Kesk-Eestis, Järva, Jõgeva ning Lääne-Viru piirimail. See loodi 1985.a. ning hõlmab umbes 8000 ha. Looduskaitsealal asuvad Eesti suurimad Norra-Oostriku-Võlingi allikad, mitmed sood ja soosaared. Seal tehakse uurimistöid soode arengu seaduspärasuste selgitamiseks.
Huvi Looduse Omnibussi väljasõitude vastu tekkis mul juba mitu aastat tagasi, kuid see sai ajapuudusel teoks alles sel kevadel, 15. mail. Minuga tulid kaasa kaks sõbrannat, endised kursusekaaslased, kes on suured loodusmatkade entusiastid.
Väljasõiduks kogunes palju rahvast igast vanusegrupist, enamus keskealised naised, samuti mõned kooliealised lapsed ja üks koer. Kui saabus buss, algas hirmus trügimine. Mulle oli see võõras ning jäin teiste tõugata ja lükata. Kui lõpuks bussiuksest sisse sain, märkasin et kõik istekohad olid läinud. Õnneks olid mu sõbrannad kogemustega ning said tagauksest trügides endile ja ka mulle istekoha. Kõigile aga kohti ei jätkunud. Mõnedel tuli istuda bussi treppidele või põrandale, patjadele. Lisaks telliti veel minibuss, reeglina kedagi maha ei jäetavat.
Ma ei saanud aru, miks paluti sõiduks registreerida, kui sellega väljasõidu hommikul üldse ei arvestatud. Öeldi, et tahetakse teada, kui palju inimesi võiks umbes tulla. Noh, tuli ootamatult liiga palju, kuid kuidagi mahutati kõik ära ja keegi ei nurisenud.
Loodusmatka hind oli 150 EEK-i, (lastele tasuta), mis kattis sõidu, giidi ning pikniku kulud. Buss tegigi esimese peatuse Sikupilli ostukeskuses, kust grupijuht koos vabatahtlike abilistega ostis pikniku jaoks leiba, värsket kurki, grillvorste, piima, kohvi, võimixi ja juustuvaapa. Imestasin, kuidas ta teadis, kui palju midagi osta, et kõigile jätkuks ega liiga palju üle jääks. Igaühel oli ka kaasas jooki ja võileivad, sest nagu hiljem selgus, oli ühine piknik alles kell 5 pärastlõunal, vahetult enne kojusõitu.
Hakkasime sõitma Jäneda suunas, läbi Aegviidu, Käravete, Aravete ja Suure-Jaani. Hr. Riis andis mõningaid selgitusi läbisõidetavatest kohtadest. Oli varane kevadhommik, ilm jahedavõitu, kuid päikesepaisteline, puud vaevalt hiirekõrvul, metsaalune aga roheline. See varakevadine aeg oli igati soodne metsa ja sohu minekuks, kuna ei olnud veel putukate aeg.
Reis viis meid Endla Looduskaitsealale, allikatele ja soomaale. Roosna-Allikul ühines meiega kohalik loodusetundja. Siinses looduspargis asuvat üle 40 allika. Kui buss peatus, laius meie ees ülaste ja nurmenukkude lillevaibaga kaetud puisniit. Pilt oli liiga kaunis, et olla tõeline. Selges sinitaevas lõõritas üllatavalt valjusti lõoke. Õhk oli imeliselt puhas. Meid oli palju, kuid polnud mingit lärmi. Isegi lapsed olid vaiksed ja koer ei haukunud, vaid jooksis rõõmsalt metsa alla. See koer, Leedi, olevat alati oma perenaist neil retkedel saatmas ning on regulaarsetele loodusmatkajatele vana tuttav.
Hanereas järgnesime giidile. Suundusime esmalt Võlingu allikale, mis on langeallikas (osa allikaid on tõusuallikad). Metsarada oli kohati porine ja paljudesse kohtadesse oli paigaldatud laudtee. Võlingu allikas on suur, peaegu nagu järv, kristallselge veega ja kohati väga sügav. Kuid Eesti kauneim ja sügavaim allikas olevat Sopa allikas, kus toimus järgmine peatus. Selle sügavus on 4,8 meetrit ja aastaringne temperatuur +8° C. Allika kalda kaitseks oli äsja valminud uus vaateplatvorm. Muide, neid allikakohti oleks ilma giidita peaaegu võimatu metsast üles leida. Need jäävad eravalduses olevale maa-alale, kuid peremees on lahke ja lubab loodushuviliste külastusi.
Imestasin, kui palju võis giid rääkida sellest allikast, kuid mul läks kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Hoopis huvitavam oli jälgida kuulajaid. Terve grupp, umbes 60 inimest, kuulas suure keskendumisega giidi juttu, vahtides selges vees oma peegelpilti.
Allikal oleks nagu olnud mingi võlu, mingi maagia, mis sundis inimesi vaikseks, pani mõtisklema ja olema iseendaga. Sain aru, et siia võib tulla, kui on aega vaikuse jaoks. Tehti pilte, võeti pudelitesse vett, et linna kaasa viia. Ma ei kujuta ette läänemaailma turiste sellise väärikusega käitumas. Arvan, et neil hakkaks igav. Aga võibolla ma eksin. Tänapäeva üha rohkem urbaniseeruvas maailmas, meie planeedi ökoloogilise katastroofi lävel, suureneb tõenäoliselt huvi ürgse looduse ja puhtate allikate vastu. Need muutuvad lausa harulduseks. Eestil on selles suhtes maailmale palju pakkuda.
Bussi juurde tagasi jalutades selgus, et Leedi oli hakkama saanud suure kuritööga. Nimelt, üles leidnud bussi jäetud võileivad ning neile otsa peale teinud. Lapsed olid nördinud ja nende vanemad süüdistasid koera perenaist. Leedi ei saanud ise aru, mis halba ta oli teinud, sest juba sõidu ajal pöörati talle suurt tähelepanu, jagati toidupalakesi, silitati ja aeti temaga juttu.
Edasi suundusime Oostriku allikale ning sealt Norra allikale, mis asub Norra mõisa alal, kust ta ka nime on saanud. Viimast on kunstlikult laiendanud mõisaomanik, keegi hr. Norring. Hiljem sai mõis krahv Maideli omandiks.
Matk viis edasi Piibemõisa, mis on maailmakuulsa loodusteadlase von Baeri sünnikoht. Mõis ise on täielikult hävinud. Selle asukohas seisab Baeri monument. Von Baer olevat tervelt 30 aastat mõisat pidanud, kuid polevat osanud seda kuigi hästi majandada.
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam pärastlõunane rabamatk. Soomaastik oli kahjuks hilise kevade tõttu üsna värvitu. Arvutud rabataimed ja lilled polnud veel õide puhkenud ja üldmulje oli hall. Kitsas laudtee viis üle mülgaste ja märja soopinna. Laudtee oli piisavalt lai ühes suunas liikumiseks, kuid nõudis suurt ettevaatust, et lasta mööda vastutulijaid. Kõndisime vaatlustornini, mille kõrgusest avanes suurepärane vaade sellele nii ebatavalisele ürgsele silmapiirini ulatuvale maastikule. Eestis on väga palju soid ja rabasid (soo on madalsoo ja raba, kõrgsoo) ning neid püütakse säilitada puutumatult, kuid ka turustada loodushuvilistele turistidele. Räägiti, et välismaalastest olevat just soomlased neist eriti huvitatud.
Läksime tagasi bussi juurde, mis sai jäetud piknikualale, seal ootas meid juba lõke, mille kohal kees suur katel veega. Pinkidele oli välja laotud toidukraam. Vorste tuli igaühel ise lõkkel küpsetada. Leib ja vorstid olid väga maitsvad, eriti Võru shaslõkkvorst. Kuulsin, et Võru lihatooted olevat kõige paremad, sest need sisaldavat kõige rohkem liha.
Pikniku ajaks oli vaene Leedi karistuseks eemalasuva puu külge kinni seotud ning tema tugevat protesti ebaõigluse üle ei pandud üldse tähele.
Piknikualal oli meil esimest korda võimalik kasutada käimlat. See oli ökoloogiline kuivkäimla, kus oli kast turbaga, mida tuli kühvlikesega raputada potti pärast käimla kasutamist. Uskumatu, kuid sellisest ühiskäimlast ei eraldunud absoluutselt mingit halba lehka.
Väljasõidust jäi eriti meelde ilus kevadpäev, puhas ürgne loodus ja see, et inimesed omavahel peaegu üldse ei suhelnud. Igaüks oli omaette väikeses grupis ja teistega ei tehtud asja. Võõrad olime, kui hommikul kokku saime ja võõrastena lahkusime, kui jälle Tallinna jõudsime. Linnainimesed tundsid rõõmu looduses viibimisest, suhtlemine ja teistega tutvumine polnud tähtis. Lootsin ise kuulda konnade koori ja näha rohkem linde ning loomi, kuid ainult üks tilluke konnapoeg hakkas silma. Võibolla oli aeg selleks liiga varane.
Looduse Omnibussi matkade kohta saab informatsiooni võrguleheküljelt www. looduseomnibuss.ee Igal esmaspäeval oktoobrist aprillini toimuvad Rahvaraamatukogus ka Looduse Õhtud.
Muljeid Maarjamaalt, kevad 2005 (1): Looduse Omnibussiga Endla loodusparki
Eestlased Kanadas | 24 Jun 2005 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
