Peipsi järv asub Eesti idapiiril ning kuulub Euroopa suurimate järvede hulka.
Järv oli vanasti ja olevat ka praegu kalarohke. Siin püütakse peamiselt peipsi tinti, rääbist, ahvenat, haugi ja latikat. Kalapüük ja sibulakasvatus annavad tööd kohalikele elanikele, kelledest enamus on venelased. Siinkandis elavad ka nn. vanausulised. Need on 18. sajandil Novgorodi kubermangust siia asunud usulise tagakiusamise eest põgenenud vanausulised venelased.
Kui paljud lugejaist on käinud Peipsi ääres? Ka minu abikaasale oli see reis esmakordne. Valisime marsruudi Tartu-Vara-Alatskivi-Kallaste-Kolkja-Varnja. Esimese peatuse tegime Varas, kus keset põldusid sirguvast puudesalust paistis Vara Brigitta kirik.
Praegune kirikuhoone on pärit a. 1854-55. Kiriku juures asub Vabadussõjas langenute mälestussammas. Iidsete pärnade ja tammede seast torkab silma üle 4-meetrise ümbermõõduga vana tamm, mis olevat muistne ohvripuu.
Järgmine peatus oli Rupsi külas. Teeviit osutab Liivi muuseumile. Siin asub Oja renditalu, mis on kirjanike Juhan ja Jakob Liivi kodupaik. Selles talus möödusid Juhan Liivi noorusaastad ja siin kirjutas ta oma parimad tunderikkad luuletused kodust, isamaast ja loodusest. Vana rehielamu musta tahmunud laega annab kujuka pildi sellest, kuidas elati 19. saj. II poolel vaeses Peipsi-lähedases renditalus.
Teekond viis edasi Alatskivile, kus peale väikest einet kohalikus kõrtsis siirdusime tutvuma lossiga. Paarsada meetrit sõitu mööda alleed ja juba kõrgus meie ees suurejooneline nurgatornidega uusgooti stiilis peahoone. Lossi laskis rajada Arved von Nolcken, võttes eeskujuks Shotimaal asuva Inglise kuninganna Victoria suveresidentsi Balmoral. Lossi nurgakivi pandi 1880 ja see sai lõplikult valmis 1885. Lossi juurde kuuluvad ka Lossipark, Hirveaed, alleed ja tiigid.
Popsitalust võrsunud poeet Juhan Liiv ja lossihärra Arved von Nolcken — huvitav, kas nende eluteed kunagi ristusid, sest nad elasid enam-vähem samal ajastul (Liiv suri 1913).
Juhan Liiv sai Eestimaal surematuks. Tema kalmule Alatskivi surnuaias on püstitatud ausammas. Alatskivis korraldatakse Liivi-nimelisi luulepäevi ja antakse välja temanimelist luuleauhinda. Ei ole eestlast, kes poleks kuulnud Juhan Liivist ...... aga kui paljud meist teavad von Nolckenist?
Alatskivi loss riigistati 1921. a. Pärast seda on lossis kordamööda olnud piirivalve Peipsi jaoskond, Alatskivi Kõrgem Algkool ning 1940-45 oli see sõjaväelaste käsutuses. Nõukogude ajal kasutasid lossi ruume Alatskivi masina-traktorijaam ja Kallaste Rajooni Täitevkomitee ning kõige pikemat aega, kuni 1985. aastani, asus lossis Alatskivi aiandussovhoosi kontor. Kõigi nende aastate jooksul lossi ei renoveeritud ega korrastatud.
Aastatel 1993—1999 rentis lossi soome ärimees, kes kavatses sinna rajada hotelli ja taastusravikeskuse, mis aga jäi teostamata. Meile öeldi, et just selle aja jooksul toimus lossi kõige suurem allakäik, kuna see seisis kütmata ja kasutamata. Nüüd on loss Alatskivi valla omand. 2003. a. lõpuks asendati vana kiltkivikatus uuega. Meie külastuse ajal toimusid renoveerimistööd. Kavas on loss taastada ning teha sellest õppe- ja kultuurikeskus, koos muuseumi, restorani ja hotelliga. Projekti aitab rahastada Euroopa Liit.
Alles Kallastele jõudes näeme Peipsit. Siin on järvekallas kõrge ja maaliline. Tahaks sõita piki järvekallast, kuid eravaldused tõkestavad teed. Palju maju on ehitatud otse kalda äärde. Kuulsime, et nõukogude ajal rajas valitsus siia kaevuritele puhkemajasid. Linnake ise jätab nukra mulje. Näib, et siin pole toimunud mingit arengut. Inimesi pole peaegu üldse näha. Järvel pole näha paate, tänavail pole autosid, pole uusehitusi, sadamas loksuvad mõned vanad laevukesed.
Võtame suuna Kolkja peale, kus elavad vanausulised. See ala jätab palju parema mulje. Külas laiuvad sibulapõllud. On just peenarde tegemise ja sibulate istutamise aeg. Peenrad kaevatakse käsitsi, need on sirged ja sügavad. Töötavad vanemad mehed ja naised. Nendel on suur mure, kus sibulaid turustada, sest Eestisse tuuakse neid sisse nüüd Poolast ja Hollandist. Sellele vaatamata käib nobe töö.
Kolkjast jäi meelde Vanausuliste Muuseum, mis avati alles 1998. aastal. Kuna see asub Kolkja Põhikooli ruumides, mis on venekeelne, oli muuseumi leidmisega raskusi. Väljas ei olnud mingit silti ja kohalikud ei teadnud selle olemasolust.
Muuseum kujutab endast tüüpilist vanausuliste elutuba voodite, laua, kummuti ja peegliga. Eksponeeritud on vanausuliste igapäevaseid ja pidulikke riideid, vanu slaavi raamatuid, kaelariste, ehteid ning fotosid.
Vene vanausulised on jäänud truuks oma usule, mis pärineb 10. sajandist. Peipsi äärde rändasid nad 18. saj. algul. Nad rentisid siin endale maatükid ja kalapüügiriistad ning ehitasid põletatud tellistest majad, mis on püsinud tänaseni. Vanausulised elavad ridakülades, mis ulatuvad piki Peipsi randa kilomeetrite pikkuselt. Palvemajad ehitati Kolkjasse, Varnjasse ja Kasepääle ajavahemikus 1740-90. Praegu tegutseb 4 palvemaja.
Kolkjas avati mõned aastad tagasi kala- ja sibularestoran, mis on üle Eesti kuulsaks saanud oma hea ja värske kalatoiduga. Ilma kohta reserveerimata olevat võimatu sisse saada. Nii juhtus ka meiega. Oletasime, et kuna turismihooaaeg pole veel alanud, ei tohiks probleemi olla. Kohale jõudes aga selgus, et terve restoran oli kinni pandud ühele suurele grupile Tartust. Meie katsed ettekandjat veenda luhtusid. Siis aga abikaasa küsis, kas nad ei saaks meile toitu kaasa anda. Kui restorani perenaine Niina Baranina kuulis, et oleme Kanadast, tehti meile ühe laua ääres ruumi ja serveeriti värsket peipsi kala maitsvate kartulite ja sibula- koorekastmega. Isegi teele pandi kaasa kaks pirukat. Toit oli tõesti maitsev ning restoran uus ja ajakohane.
Ka Varnjas õnnestus meil külastada vanausuliste muuseumi, mis asub kunagise rikka kaupmehe majas. Uks oli küll lukus, kuid meile soovitati minna mööda peateed kirikust mööda, siis koputada kolmanda maja aknale ja küsida Olgat. Need juhtnöörid anti vene keeles. Olga aga rääkis ladusat eesti keelt, samuti inglise keelt ja nii saime veel kord kuulda kohalikust elust-olust.
Varnja jättis väga hea mulje. Ilusasti riietatud lapsed mängisid tänaval ning tervitasid meid viisakalt. Kuulsime Olgalt, et kohalikud lapsed õpivad koolis ka vanaslaavi keelt ning usuõpetust.
Kohtasime muuseumi juures kahte noort inimest Tartust, kes olid tulnud Olgaga kokku leppima Islandilt saabuva grupi külastusaja suhtes. Paistab et mujalgi maailmas on huvi tutvuda vanausuliste eluga Peipsi ääres, mis olevat täiesti ainulaadne.
Kasepääl tahtsime külastada palvemaja, kuid see oli suletud. Jalutasime siis kalmistule, mis asub kohe kiriku juures ja on hästi korrastatud. Kuulsime, et vanausulistel on tihe side oma lahkunutega. Surnuaial käiakse tihti, iga kord pärast jumalateenistust ning tingimata pühade ajal. Ka sel õhtul istus valge pearätikuga eideke oma perekonna hauaplatsil.
Väikeses Kasepää külakeses valitses rahu ja vaikus. Oli kuulda vaid üksiku koera haukumist. Oli saabunud õhtu ja peenarde kaevamine selleks päevaks lõpetatud. Ka meie päev oli märkamatult lõpule jõudnud ning hakkasime vurama tagasi Tartu poole. Peipsi madalad kaldad, täis kõrget rohtu ja kõrkjaid, saatsid meid teekäänakuni. Olime veetnud ühe ilusa päeva omapärases miljöös, mis nagu polnudki osa sellest Eestist, mida me seni tundsime.
Muljeid Maarjamaalt, kevad 2005 (3): Reis Peipsi äärde (1)
Eestlased Kanadas | 08 Jul 2005 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Vene vanausulised jäävad ennekõike truuks oma traditsioonidele-palju enam kui eestlased kes loobuvad ja müüvad maha oma kultuurivara. Üks päev ongi nii-et Eestilembelised kultuurihuvilised jäävadki imestama kõige kauema vastupidavusega vanausu traditsioone mis olid kunagi siia toodud, ja kohalik kultuur kaob hoopis mälust kui asi edasi läheb ja loobume oma väärtustest. Igastahes, selge on see et vanausuliste vastu hakatakse rekordiarvel huvituma ja aina suureneb see huvi-peaaegu võiks juba praegu seda nimetada põliseks fenomeniks.
Eestlased Kanadas
TRENDING
