EÜS Tallinna koondus korraldas maikuu viimasel nädalalõpul kahepäevase bussiekskursiooni Lõuna-Eestisse ja Põhja-Lätti, millest ka meie abikaasaga osa võtsime. Siin muljeid ja tähelepanekuid sellest toredast reisist, mis viis meid mõningatesse Vabadussõjaga seotud paikadesse.
Võru kalmistul
Reis väljub Sakala keskusest Tallinna südalinnas. Meid on ligi 50 inimest, meespere EÜSlased, nende kaasad ja ka mõned lapsed. Ilm on kevadiselt karge, soe, ja päikeseline. Reisiks tellitud kahekorruseline mugav buss võtab suuna lõunasse piki Tallinn—Tartu maanteed. Tallinna koonduse Vanamees ksv! Siim Tiidemann, kes oli selle sõidu organiseerija, selgitab päevakava.
Oi, kui mõnus on bussi teisel korrusel vaadelda möödalendavat kevadist Eestimaa loodust! Kõik on juba roheline, nii värske, puhas ja kirgas! Mööda vilksatavad ülesküntud põllud, milledel juba tärkamas värske oras. Silmale rõõmuks on haritud põlde rohkem kui söötijäetuid. Domineerivasse rohelusse lisavad kollast värvi õitsvad rapsipõllud (või on see hoopis sinep?) ja võililled. Mitmel pool maantee ääres võib kõrge posti otsas näha toonekurgi oma pesadel. Neid on Eestis palju, on just pesa ehitamise ja poegimise aeg.
Metsad vahelduvad põldudega, lendavad kilomeetrid ja aeg.
Esimene peatus on Puurmanis. Külastame lossi, mis asub kauni Pedja jõe kaldal. Selle sissekäiguesisel sambal asub 1992.a. paigaldatud mälestustahvel, tähistamaks Julius Kuperjanovi pataljoni moodustamist selles paigas. Kuuleme EÜSi ajaloolastelt, et 23. dets. 1918 kogunes Kuperjanovi üleskutsel lossi ligi 600 meest ümberkaudsetest küladest, ilma relvade ja varustuseta, kelledest moodustati pataljonid ja mindi võitlusse enamlastega Tartu alla. Kuna paljud meist pole varem siin viibinud, otsustame lossiga lähemalt tutvuda.
Puurmani lossis on tegutsenud kool alates 1923. aastast. Koolil on traditsioon igal sügisel valida õpilaste seast oma krahv, krahvinna, lossitola ja narr. Meie giidiks saab noor, kena ja tugeva häälega 15-aastane „krahvinna“ pikas vanaegses lehvikestega kleidis, kes tunneb hästi lossi ajalugu.
Kuuleme, et praeguse mõisa/lossi kohal asus 1224. aastast ordulinnus, millest pole tänaseks jälgegi. 1756. a. alates kuni selle võõrandamiseni 1919. a. kuulus Puurmani mõis perekond Manteuffelitele. Lossi ehitamisega alustati 1877 ja jõuti lõpule 1881. See on üks Eesti kaunimaid ja suursugusemaid neorenessansslosse ja on hästi säilunud. Mõisat ümbritseb suur park. Lossiesine park on kujundatud prantsuse stiilis – korrapärane ja sümmeetriline. Pargi tagaosa aga on inglise stiilis, vabavormiline, kus asuvad ka tiik ja mitmed sillad. Kaunid igivanad pärnaalleed lausa meelitavad jalutama. Terve lossikompleks hõlmab umbes 6 ha ning on ümbritsetud punastest tellistest originaalse müüriga.
Ilm on nii ilus, pisike metsvint vilistab vanal pärnal valjusti ja lummavalt. Tahaks siia jääda pikemaks ajaks. Siiski, ronime bussi ja reis jätkub. Lühikese lõunapeatuse teeme Kärevere teemajas, enne Tartut, kus pakutakse üllatavalt head ja odavat eestipärast toitu. On pisut aega ka looduse nautimiseks, sest on sirelite, õunapuude ja kastanite õitsemise aeg ning kõik on uimastavalt värske ning roheline. Peatume hetkeks ka Tartus, EÜSi maja ees, kus meiega liituvad veel mõned reisijad.
Teel Võrole möödub meist pikk kolonn Eesti sõjaväeautosid. Äsja lõppesid õppused „Kevadtorm“, mis toimusid Lõuna-Eestis ning kestsid paar nädalat. Tunnen südames rõõmu, et need pole võõrad okupantide väed, vaid eesti mehed, kes on valmis oma isamaad kaitsma, kui seda peaks kunagi vaja olema.
Võrumaa Muuseumi ees ootab meid Valdur Raudvassar, kes järgneva paaritunnise huvitava jutuga Võrumaa kaardi ees viib meid sõna otseses mõttes Vabadussõja radadele. Võrul on olnud tähtis koht Eesti Vabadussõjas. Giidi ilmekas ja ladus jutt, mis peegeldab tema sügavaid ja detailseid teadmisi sõja ajaloost ning suurt isamaalisust ja patriotismi, haarab kõiki kuulajaid. Muuseumi Vabadussõjale pühendatud saalis tutvume vanade fotode ja esemetega sellest ajastust. Kahju, et piiratud aeg ei luba kõike põhjalikumalt uurida. Siia peab tagasi tulema.
Hr. Raudvassar juhendab ka meie külaskäiku Võru surnuaiale, kus asub Vabadussõjas langenute ausammas ning noorte meeste hauad, kes langesid Eesti vabaduse eest. Ühesugustelt ristidelt loeme nimesid, sünni- ja surma-aastaid.
Teel Eesti piirile teeme peatuse veel Sangaste lossis. Nimelt toimusid siin eesti filmi „Nimed marmortahvlil“ võtted. Seda suurepärast ajaloolist filmi on kindlasti enamus väliseestlasi näinud. See jutustab eesti koolinoorte võitlusest Vabadussõjas.
Keskajal asus Sangastes Tartu piiskopi mõis. 1808. a. omandasid selle von Bergid, kelle omandusse jäi mõisasüda kuni 1939. a. ümberasumiseni. Kahekorruselise sopilise peahoone laskis mõisaomanik projekteerida arhitekt Otto Pius Hippiusel ja see valmis 1883. Hoone fassaadi kaunistab neljakorruseline sakilise rinnatisega torn. Torni esimene korrus on lahtine võlvitud katusealune, millel on huvitav efekt — ühes nurgas sosistatu on kuulda teises nurgas, mida peaks tingimata igaüks ise proovima.
Nõukogude ajal asusid siin nii puhkekodu kui ka pioneerilaager. Nüüd saab mõisas korraldada mitmesuguseid üritusi — seminare konverentse, pidusid jne. ning on võimalus ka ööbida. Mõisa viimane omanik Friedrich von Berg (1845-1938) oli tuntud sordiaretaja. 19. sajandi lõpul aretas ta laialt tuntud Sangaste rukkisordi.
