(Algus Eesti Elus # 28, 15.07.2005)


Valgas ületame Läti piiri. Piirivalve kontrollib meie passe. Ehkki mõlemad riigid kuuluvad Euroopa Liitu, ei kuulu kumbki veel Schengeni viisaruumi. Passikontroll möödub kiirelt ja viisakalt.

Märkamatult on kellaosutid liikunud 9 peale. On saabunud õhtu, kuid ikka on veel valge. Ööbimispaigaks on korraldajad valinud Kempeni turismitalu, mis asub 16 km kaugusel lähimast Strenci asulast. Bussijuhil on raskusi koha leidmisega. Mobiili teel kohale kutsutud peremees juhatab meid läbi väikeste külade ja põldude vana talumaja juurde. Esialgu on raske uskuda, et bussitäis rahvast võiks siia ära mahtuda.

Vana talumaja uksel tervitavad meid läti rahvariietes näitsikud. Lahke ja rõõmsameelne peremees Ivars Aboltins paigutab meid hoone renoveeritud ärklikorrusele, kus on ühiseks kasutamiseks ka mitu vannituba ja soe vesi. Ruumi jääb veel ülegi, sest hoones võivat kuni 100 inimest vabalt ööbida.

Suures talukambris ootavad kaetud lauad. Peatoiduks on kahel viisil valmistatud värske forell ja talleliha. Talul on oma forellitiik ning 2000-pealine lambakari. Maitsvad kartulid, soust, salatid ja läti leib kaovad vaagnatelt kiiresti, sest kell on juba saanud 10, kõhud kõigil tühjad ja isu imehea. Juuakse kaasatoodud õlut. Magustoiduks on perenaiste valmistatud tort.

EÜS-laste seas on palju häid laulumehi. Spontaanselt algab ühislaulmine. Kui meie keskööl magama seame, kestab hoogne laul edasi veel mitmeid tunde. Lauldakse üliõpilaslaule, popmeloodiaid ja isamaalisi viise. Pööningule kostab „eestlane olen ja eestlaseks jään....“. Tore on seda kuulda Lätimaa kevadöös tänapäeva noorte eesti meeste suust.

Hommikul vara, kui teised veel magavad, jalutan taluõue ja, oh imet, kuulen kägu kukkumas. See on esimene kord sel kevadel ning jääb mulle ka viimaseks. Just kägu on minule nii kauni ja kauge lapsepõlveaja kuulutaja.

Hommikusöök on samuti rikkalik. Soe munaroog ja külmlaud. Ööbimine koos õhtu- ja hommikusöögiga maksab 16 latti inimese kohta, mis on umbes 30 Kanada dollarit. Odav, lihtne ja hea.

Enne teeleasumist näeme, kuidas lambatallis pügatakse lammast. Kanad ja kukk jalutavad oma saras, kassid mängivad õuel, lõhnavad õitsvad sirelid ja õunapuud. Täielik maaelu idüll.

Jätame hüvasti lahke peremehega ning asume teele Võnnu suunas, mis Lätis on tuntud Cesise nime all. Ettenähtud on linnatuur kohaliku giidiga ning lossivaremete ja pargi külastamine.

Cesis on üks Läti vanimaid linnu, mis järgmisel aastal tähistab 800. sünnipäeva. Cesis oli Liivi orduriigi pealinn ning ordumeistrite residents. Linn jätab kuidagi väsinud ja kulunud mulje. Majad vajavad hädasti remonti ja vanalinna tänavate sillutis korrastamist.

Võnnu keskväljakul asub Vabadussõjas langenute monument eestlastele ja lätlastele. Sellele on kirjutatud kahes keeles „Mõõgast tõusis päike. 1919-1920 langenud kangelastele“. Kommunistid hävitasid monumendi 1959. a., kuid see taastati 1998. aastal.

Nagu teada, oli just Võnnu lahing eestlastele kuulsusrikkaim ning määras Vabadussõja saatuse ning seeläbi ka Eesti ja Läti rahva tuleviku. 23. juuni varahommikul hõivasid Eesti väed Cesise (Võnnu), kandes seejuures suuri kaotusi. Seda päeva tähistab Eesti rahvas Võidupühana.

Vanalinnas, keset väljakut asub ajalooline Jaani kirik, mille altarimaali autor on Johann Köler (1858), kes oma nooruses õppis siin maalikunsti. Kirikusse on maetud mitmed Liivi ordumeistrid, nende hulgas ka Walther von Plettenberg. Meie külaskäigu ajal toimusid kirikus renoveerimistööd.

Cesise lossist on järele jäänud vaid imposantsed varemed. Park on aga imeilus ja turistide lemmikpaik. Oli huvitav ja samas sümboolne näha lossipargi nurgas lahtises puukastis, „ajaloo prügikastis”, lamamas suurt (mõõtmetelt) Leninit, mis oli maha võetud pjedestaalilt 1991. aastal.

Võnnust suundume Rubenesi, kus kauni järve kaldal asuvas restoranis naudime lõunaeinet. Pargis on huvitavaid „driftwood”-skulptuure. Palju läti perekondi on veetmas siin kaunist pühapäeva.

Pärast piiriületamist teel Tallinna poole peatume veel Paju lahinguplatsil, mis asub kõrgel künkal Valga-Tartu maantee ääres ja paistab kaugele. Paju lahingus sai surmavalt haavata Julius Kuperjanov. Kuulsin hiljem, et nõukogude ajal asus sellel kohal vene tank, mis pärast Eesti Vabariigi taaskehtestamist maeti mulla alla ning sellest tekkinud mullakünka peale püstitati ausammas Paju lahingus langenutele. Nii see on ajaloos, kord on ühed peal ja teised all ning siis jälle vastupidi.

Pealinnani on veel pikk sõit. Mehed alustavad laulu. Nende repertuaar on lõputu, kestab ilma kordamata ligemale 3 tundi. Huvitavad ja uued (meile) laulud. Nii on kena sõita. Mõtlen, et seni kuni kostab eesti meeste laul, kestab ka Eesti riik.

Oli üks tore, emotsionaalne ja õpetlik reis, mille eest tuhat tänu EÜS-ile.

Märkmed: