Jõudsime sõbraga kohale aegsasti, sest polnud arvestanud asjaolu, et skautlik noorus oli alles lõpetanud laagri ja selle likvideerimisprotsess oli käigus. Kotkajärve ümberlülimine ühelt ürituselt teisele võttis oma aja ja seetõttu ei rutatud registreerimisega. See andis aga hea võimaluse tutuvuda Kotkajärve kauni loodusega ja kohata lahkuvaid skaute-gaide ning neile järele sõitnud vanemaid. Võimalik, et oli ka neid, kes end ühelt ürituselt teisele nihutasid. Igatahes oli sagimist ja elevust enam kui piisavalt.
Ülle Veltmanni köögipersonal tegi õhtuseks toitlustamiseks ettevalmistusi, kuid Üllet ennast polnud näha, oli sõitnud tagasi Torontosse, kus suured peied korraldada. Hilisel õhtupoolikul oli ta tagasi, reibas nagu ikka.
Ennustatud vihm luuras pea kohale kogunenud pilvedes, kuid alla midagi ei pudenenud. Pilved hajusid, jäid vaid niiskevõitu soojus ja üksikud sääsed. Kursante hakkas kogunema ja neid sai uudistatud. Noorimate puhul andis nuputada, et kelle lapsed need olla võiksid, enamatel juhtudel siiski — kelle lapselapsed? Jah, neli aastakümmet! Ilmus siiski ka tuttavaid ja selliseid, kelle puhul eadistants nii drastiliselt ei mõjunud. Juba saabusid noored muusikud Kristjan Randalu New Yorgist ja kohalik Kaili Maimets, MÜ truu patroon dirigent Taavo Virkhaus Alabamast tihedalt nende kannul. Ja muidugi Inno Salasoo Austraaliast, kaugeim tuttav nii geograafilises kui kronoloogilises tähenduses. Eemal vilksatas kuidagi tuttav daam — muidugi, Urve Auksi Chicagost. Ja õhtu eel tõi olukordade ja sündmuste nukker kokkusattumus kohale njuujorklase Urmas Kärneri.
Õhtuse söömaaja lähenedes avastasin, et olen kergelt närvis. Oli ju minult palutud avaloengut ja kõigele lisaks veel teema valik vabaks jäetud. Olin kuidagimoodi ette valmistanud luuleteemalise loengu, kuid nüüd, tõelusega enam-vähem silmitsi seistes, hakkasid närima kahtlused. Kavaraamat näitas, et olin ealt üks vanimaist. Suudan ma sellise auditooriumiga üldse kontakti luua, rääkimata sõnumi kohalejõudmisest? Üritades generatsioonide vahelisele kuristikule purret ehitada, sammusin ühe noorema juurde. Selleks oli Eneli Mölder, keda isa keelitas teretama. Küsisin: „Kas lööd onule patsi?“ Tüdruk jäi tõsiseks, kuid lõi, ei — virutas! Pats oli mehine ja kuristik ahenes. Ja samas tuli tragi Liisbet Valter-Kalm, Kotkajärve koll kaelas, ja nurus: „Onu, osta sina ka endale koll!“ Läksimegi käsikäes müügilaua juurde, koll sai ostetud ja Liisbeti õrnad käekesed panid selle onule kaela. Tundsin, et olen „pärismaalaseks“ tunnistatud ja võõrastus kadus. Ning siis kutsus sõjaaegset õhuhäiret meenutav gong õhtueinele.
Loengusaaliks muundatud peamajja saabudes olin oma saatusega leppinud ja rääkisin oma loo maha. Tundus, et vähemalt osa publikust elas kaasa. Lõppedes isegi aplodeeriti, mis võis ju tuleneda rõõmust, et nii ruttu otsa sai. Kuid leidus ka sõnavõtjaid. Olin oma ideede kaitseks küüned ja hambad korralikult ära teritanud, kuid neid ei läinud vaja. Kommentaarid olid asjalikud ja heatahtlikud. Väljas valitses hämarus, kui siirdusime tagasi köögi juurde kohvitassi või veiniklaasi ja suupistete juurde kursuse algust pühitsema. Seal valitses rõõmsameelne elevus. Oli mõnus tunne, kui võõraks peetud noored sõbralikult naeratasid või vestlema tulid. Olin „omaks“ tunnistatud. Kahjuks tuli hakata veel samal õhtul Toronto poole veerema. Lohutasin end, et eks neljakümne aasta pärast kutsuta mind jälle, siis jään kauemaks...