Maikuu 2013 tõi minu ellu hulga uusi ja rõõmustavaid kohtumisi ja kogemusi. Tänu EELK Kanada praostkonna kutsele ja korraldamisele sai teoks mu esimene reis Torontosse, mis pakkus suurepärase võimaluse tutvuda Kanada eestlastega nii Torontos kui Montrealis. Muusikaliseks külakostiks olin omalt poolt kaasa võtnud eesti oreli- ja kirikumuusikat, mille tutvustamiseks avanes võimalusi nii Montrealis Püha Andrese ja Pauluse kirikus, eestlaste kirikus Hamiltonis, Toronto Tartu College’s kui Toronto Peetri ja Toronto Vana-Andrese kirikus.
Neist viimasena mainitud Vana-Andrese kirikus toimunud kontserdist ja selle kiriku orelist tahangi siinkohal jagada oma tänu ja häid muljeid organisti vaatenurgast.
Kui sisenesin paar päeva enne oma kontserti sealse organisti pr. Marta Kivikuga esimest korda Vana-Andrese kirikusse, avaldas kõigepealt muljet tavapärase altaripildi koha peal asetsev uhke orelifassaad. Huvitava sisearhitektuuriga kirikus soojades toonides tumepruuni puusisustuse keskel mõjusid altari kohal kõrguvad pronksikarva fassaadiviled majesteetlikult. Järgmisena otsis pilk oreli mängupulti, mis leiduski altari lähistelt, andes organistile kui jumalateenistuse muusikalise juhile head võimalused olla silmsidemes nii vaimuliku kui koguduse ja kooriga. Sain kuulda, et algselt on mängupult asetsenud otse fassaadi all ning organist seega suisa altaris sees. Lood sellest, kuidas organist teda katnud kardinate vahelt jumalateenistuse ajal vaimulikuga kontakti püüdnud saada, olid lõbusad meenutused, kuid kahtlemata on mängupuldi asukoht tänasel päeval kindlasti palju praktilisem ja sobivam nii organistile pilli kõla kuulmise seisukohast kui ka jumalateenistusel sujuva koostöö saavutamiseks.
Järgmised põnevad hetked seisid ees mängupuldiga tutvudes. On ju iga meistri poolt ehitatud orel ainulaadne, unikaalne käsitöö, mis on kujundatud nii kõlaliselt kui välisvormilt just selle konkreetse ruumi omadusi ja paigutust silmas pidades. Sel põhjusel on organisti jaoks suurim väljakutse süüvida iga pilli puhul tema hingeellu: viia end detailideni kurssi pilli kõlavärvide ehk registritega ükshaaval, otsida üksikuid registreid kombineerides uusi kõlavärve, harjuda manuaalide traktuuri ja pedaaliklaviatuuri paigutusega, mis erinevatel orelitel on alati pisut erinevad, kohaneda registrinuppude ja –klahvide paigutusega, mis samuti on igal pillil erinev. Ega asjata öelda, et oreli mängupult on vahel sama keeruline kui lennuki juhtimispult: hulga värvilisi nuppe, klahve, vibusid, kange ja pedaale nii käte kui jalgade tarvis, mis kõik on selleks, et võimaldada neil sadadel ja tuhandetel viledel, mis silmaga nähtamatuks jäädes orelifassaadi taga ridamisi seisavad, õigel ajal kõlada ja erinevaid kõlavärve moodustada. Ja selle õige aja üle otsustab organist enamasti oma kõige parema muusikalise maitse, oreliehituse ja orelimuusika ajaloo traditsioonide tundmise, teadmiste, oskuste, kogemuste ja vahel ka heliloojate soovituste põhjal.
Vana-Andrese kiriku oreliga lähem tutvumine pakkus mulle palju rõõmsaid avastusi ja uusi kogemusi. Siiani enamasti Euroopa oreliehitustraditsioonidega harjununa märkasin mitmeid erinevusi ameerika ja euroopa orelite vahel. Leidus kõlavärve, mis klassikalistele euroopa orelitele ei ole tavapärased (mitmed keelregistrid, celesta jt). Samuti võlus silmatorkavalt (või peaks õigupoolest ütlema: käegakatsutavalt) kerge traktuuriga klaviatuur, mille puhul võib naljatades öelda, et klahvi allavajutamiseks piisab juba sellele pika ja kindla pilguga vaatamisest ilma, et klahvi üldse puudutaks.
Kõige põnevam minu jaoks alati on kõlavärvide otsimine, nendega mängimine, varieerimine, kombineerimine, huvitavate kõlakoosluste leidmine, üksikregistrite ja –värvide vaheldumine suurema hulga registrite ja orkestraalse kõlaga. Eks oreli kõlamaailm on ju paljuski saanud inspiratsiooni üksikutest pillidest nende kõla järele aimates ning oreli täiskõla suure sümfooniaorkestri värvigammast. Vahel öeldaksegi, et orel on vaese mehe orkester. Ei ole harvad juhused, kus suurvormide ettekannetel on orkestriosa rahapuudusel korvatud orelipartiiga.
Vana-Andrese kiriku oreli dispositsioonis ehk registrite valikus leidub suurel hulgal erinevate pillide kõla jäljendavaid üksikregistreid (viiulid, trompetid, oboe, klarnet, flöödid, fagott, celesta jpt). Neid kõiki omavahel sobitades võib saavutada nii paljude erinevate kammermuusikakoosseisude kui ka suure sümfooniaorkestri kõla.
Oma Vana-Andrese kiriku kontserdi kava olin koostanud eranditult eesti heliloojate teostest. See oli soov anda läbilõige eesti orelimuusikast läbi pea-aegu saja aasta. Heliloojad, kelle teoseid esitasin, olid oma elus kokku puutunud orelitega väga erinevatest oreliehitustraditsioonidest. Ka teoste karakterid eeldasid mitmekülgsete kõlavärvide kasutamist. Vana-Andrese kiriku orel oli selle muusikavaliku jaoks suurepärane! Sealt leidus registreid nii 20. sajandi alguse prantsusepärase keelregistriterohke orkestraalse kõlamaailma jaoks Hugo Lepnurme Avamängus kui ka sama aja eesti orelimeistrite kõlavärvide gammat eesti ühe esimese ja värvikaima orelikunstniku Peeter Süda Pastoraali jaoks. Vana-Andrese kiriku orel pakkus pastelseid ja mahlakaid kõlavärve eesti looduse ja eestlase loomuse edasiandmiseks Edgar Arro, Veljo Tormise ja Toomas Tuulse eesti rahvaviisiseadetes. Arvo Pärdi ja Ester Mägi teoste kaasaegse helikeele jaoks leidus Vana-Andrese kiriku ajaloolisest orelist hulga huvitavaid registreid. Priit Ardna hilisromantilises helikeeles dünaamiliselt suure skaalaga orkestraalne koraalifantaasia kulmineerus Vana-Andrese kiriku suurepärase oreli kõigi vilede võimsa kooskõlamisega.
Väga suur rõõm ja au oli mängida Vana-Andrese kiriku orelil seal omal ajal musitseerinud kahe suure helilooja ja organisti, Roman Toi (kes kontserdil ka ise kohal viibis) ning lisalooks pikaaegse Vana-Andrese koguduse organisti ja koorijuhi Lembit Avessoni muusikat. Avessoni loominguga tutvumine ja avastamine seisab mul veel ees, kuid olen väga-väga tänulik Vana-Andrese koguduse liikmetele pr. Heli Koptile ja hr. Enn Kiilaspeale, kes meie põgusal kohtumisel mulle Lembit Avessoni tutvustasid ja mõned tema nootidest mulle mängimiseks usaldasid. Loodan, et mul avaneb tulevikus põhjalikumalt võimalus Lembit Avessoni loominguga tutvuda ning seda tutvustada nii Eestis kui mujal maailmas.
Suur tänu Vana-Andrese koguduse õpetajale Kalle Kadakale, keda Viljandis kunagi samas keskkoolis käinuna võin oma koolivennaks kutsuda. Tema juhatusel sain kuulda Vana-Andrese kiriku ajaloost ja näha ka kiriku kõrvalruume, millest teise korruse suurepäraseid võimalusi pakkuv saal mind väga inspireeris ning tõi meile mõlemale meie ühise koolimaja saali ja noorusmälestused Viljandist elavana meelde. Suur tänu Vana-Andrese koguduse juhatuse esimehele pr. Riina Klaasile ja liikmetele sõbraliku ümberlauaistumise hetke ja südamliku vastuvõtu eest!
Ja minu eriline tänu kuulub Vana-Andrese koguduse organistile pr. Marta Kivikule, kes mind oreli võimalustega tutvustas, minu eest kontserdiga seoses igal viisil hoolt kandis ning kelle rõõmsameelne olemus ja asjatundlik erialane huvi tekitasid meie vahel esimesest kohtumisest alates mõnusa ja lähedase kolleegisideme.
Ene Salumäe
