Ma ei osanud arvata, et eesti üliõpilased on nii kindlameelsed ja teadmishimulised. Nendel on üks kindel mõte tuleviku suhtes ja nad näitasid seda sõites Kanadast Eestisse tervitama oma korporatsioonikaaslasi. See ei tähendanud, millisesse korporatsiooni sa kuulusid; kõikidel oli sügav huvi ühendada eestlasi ühes suures „maailma perekonnas“. Ja see, ma arvan, on kõige tähtsam asi. Meie, viis rebast FP-st, näitasime oma usku õestusse ja eesti ühiskonda. Mina olin lihtsalt paar päeva Eestis, aga kui ma jõudsin tagasi Kanadasse, oli mulle väga klaar, et FP on üks teine kodu. Loodan, et ma tulevikus saan kasutada seda, mida ma õppisin Eestis volbriööl ja aidata kaasa FP tegevuses, nii et see korporatsioon saaks olla üheks tugevaks jõuks Kanada eesti ühiskonnas. Aitäh kõigile Eestis ja Kanadas, kes aitasid kaasa selle reisi õnnestumisele.
Lehti Mairike Keelmann
Sain volbriööl pidutseda
On tore, et sel aastal on 9 uut rebast FP-sse astunud. Mõned tüdrukud on juba ülikooli lõpetanud, osa meist on aga lõpetanud alles esimese või teise ülikooliaasta. Me erineme teistest ülikooli naiskorporatsioonidest. Nüüd, kus me kõik oleme juba vanemad ja jätnud seljataha õppetöö eesti koolis, gaidluses ja mujal eesti ühiskonnas, vajame siiski mingit tegevust, mis meid Eesti ja eestlusega seoks. See ongi üks suurem põhjus, miks me kuulume FP-sse.
Mõned aastad tagasi, kui mu vend astus korp! Vironiasse, avanes tal võimalus minna volbriööks Tartusse. Mõtlesin siis, et võibolla ühel päeval, kui olen vanem, on ehk minulgi võimalik minna Eestisse volbriööks. Ma ei osanud siis kuidagi arvata, et see unistus võib saada teoks mulle ja mu sõbrannadele. Aga nii oli, et sõitsime sel aastal kuuekesi volbriööks Eestisse, et seal pidutseda ja paremini õppida tundma FP kombeid. See oli mulle tõesti üks põnev reis!
Katrina Sehr
Volbriöö ajalugu
Tagapõhja selgitamiseks olgu öeldud, et ma käisin Eestis viimati koos perega 13aastasena, 10 aastat tagasi. Kui hakkasime arutama võimalust organiseerida Eesti reisi, et koos rebastega minna volbriööks Tartuse, olin sellest väga huvitatud. Minna reisima Eestise ja olla kevadel koos Filia õdedega, tundus mulle olevat hea võimalus vaadata, kuidas Eesti on muutunud viimase 10 aasta jooksul ja ühtlasi paremini tutvuda oma korporatsiooniõdedega. Enne reisi ei teadnud ma täpselt, mida volbriöö ja kevadpäevad õieti tähendavad ja mis seal toimub. Püüdsin uurida täpsemalt selle ajalugu. Sain teada, et 1. maid nimetatakse ka maipühaks. Mai on lehekuu, kui lilled õitsevad ja puud lähevad lehte. Sellest siis kevapäevad. Aga seda päeva kutsutakse samuti volbripäevaks või ka Viilipusepäevaks, Jeesuse järgija Filippuse mälestuspäevaks. Järelikult on volbripäeval nii kristlik kui ka kevade ärkamise tähendus. Leidsin artikli ühest vanast, 1938. a. eesti ajalehest Esmaspäev artikli, kus oli öeldud, et 1 mail 1938 toimus Tartus üliõpilaste rongkäik, kus oli 1500 üliõpliast! Traditsioonilisele üliõpilaskonna rongkäigule tulevad kõik üliõpilasorganisatsioonid. Vanasti oli nii, et üliõpilased koondusid õhtul ülikooli hoone ette, kus mängis mõnikord orkester ja kõnelesid üliõpilaskonna esimees ja rektor. Lauldi hümni. Rektor soovis siis üliõpilastele õnne ja lauldi „Vivat Academia” ja „Vivat et respublica”. Nüüdsel ajal pidutsetakse pikemalt, mitte ainult volbriööl. Näiteks sel aastal toimusid Tudengipäevad ehk „Kevadpäevad” 25. aprillist kuni 1. maini.
Kuigi palju on aastate jooksul muutunud, on paljud traditsioonid jäänud endiseks. Muljed, elamused ja tunded on aga sama mõjuvad ja meeldejäävad.
Merike Andre-Barrett
Eesti on palju muutunud
Jõudsime Tartusse reede hommikul. Üks meie Eesti FP õde, Karin, tuli meile bussijaama vastu. Läksime Filia majja, kus kohtasime teisigi õdesid. Jõime teed ja käisime lõunat söömas, kõndisime Tartu vanalinnas ja külastasime Mänguasjade Muuseumi.
Panime tähele, et mitmed asjad on Eesti FP-s testmoodi kui meil siin. Kõigepealt — pea kõik nende liikmed on 25aastased või nooremad. Põhjuseks, on, et korpidel ei olnud nõukogude ajal lubatud tegutseda ja nad alustasid taas tegevust alles siis, kui Eesti vabaks sai. Eestis on nendel koosolekud igal nädalal ja rebased peavad pidama mitte ühe, vaid kaks referaati — ühe sisseastumisel ja teise, et värve saada. FP-sse kuulumine tähendab Eesti noortele palju, see on väga suur osa nende elust. Nende maja on kohe ülikooli juures, liikmed kohtuvad seal pea iga päev. Nagu nende noortevanem meile ütles, on Filia maja nende liikmetele nagu teine kodu.
Rebastel on väga tihe tegevuskava, sest igal nädalal on cantuse-, tantsu- ja rebasetunnid! Nendel on ka palju rohkem tõsiseid reegleid kui meil siin Kanadas. On täpsed eeskirjad, kus ja kuidas tohib teklit kanda, kuidas riietuda jne. Rebased teevad palju tööd oma majas. Volbriööks valmistasid nad TERVE õhtusöögi Filia naistele, ja kõikidele pidutsejatele suupisteid.
Oli huvitav näha, kuidas Eesti on muutunud. Seal on nüüd palju uusi ehitisi ja ka väga palju ka mobiile (kõigil on seal mobiiltelefonid). Lisaks kohtumisele Filia õdedega, sain näha oma sugulasi, ka oma vanaisa. Kes teab, kas ma teda veel kunagi näen!?
Kristiina Eelnurme
Aitäh kõigile, kes aitasid meie Eesti-reisil teoks saada! See reis oli tõesti väga põnev!