Nagu mitmed teised maakondlikud organisatsioonid Torontos, sai ka viljandimaalasi Kanadas koondav selts alguse sõjaeelsete Eesti keskhariduslike õppeasutuste endiste õpilaste kokkutulekutest.
Jaan Vares, Helju Salumets,Johannes Vihma. F:E.Aleve
Põhjuseks oli samas koolis õppinud kunagiste poiste ja tüdrukute omavaheline side, mida õnnestus hoida ka põgenemisteekonnal. Niisugustel kokkutulekutel tõstatati mõte laiendada kooskäimist kõikidele Mulgimaa inimestele. Möödus siiski hulk aastaid, enne kui 1977.a. jõuti sõnadest tegudeni. Oma kodu loomine võõral maal koos eesti elu sisseseadmisega kõikidel aladel neelas kasina tööst vaba aja.
Nüüd, 25 aastat hiljem kogunes Toronto mulkide pere koos külalistega 16. oktoobril T. Eesti Maja kritallsaali, et tähistada Mulkide Selts Torontos veerandsajandilist juubelit ja hüüda koos maakonnast pärit luuletaja Hendrik Adamsoniga: „Om maid maailman tuhandit ja rahvit mitmit miljunit — ütsainus Mulgimaa.“
Avasõna ütles seltsi vanem Jaan Vares pärast seda, kui vanemkonna liige, pidulikku koosviibimist sujuvalt juhatanud teadustaja Helju Salumets oli lugenud kohalviibinud Hannes Oja Iuuletuse „Tervitus kodumaale“.
Muusikalise osa eest hoolitsesid peamiselt koosviibinud ise, lauldes ühislaule Elmar Tani akordionihelide saatel. Kõlasid tuttavad viisid ja sõnad nagu „Mulgimaal“, „Kodukotus“, „Viljandi paadimees“, „Mulk on ikka uhke mees“ ja „Mulgimaale“.
Juubelikõne pidas Mulkide Seltsi asutajaliige ja kauaaegne vanem Johannes Vihma, andes ülevaate organisatsiooni loomisest, kuid viidates ka unikaalse maakondliku Iiikumise tekkimisele Kanadas, mida ei esine kuskil mujal eestlaste asukohamaades. J. Vihma täitis seltsi vanema kohustuste kõrval ka 18 aastat Maakodliku Esinduskogu esimehe ülesandeid.
Kaldudes sentimaalsusse ütles kõneleja, et pärast II maailmasõda jäi meie poolt armastatud Mulgimaa tühjaks, põlised mulgi talud elutuiks, maakultuur hävines, haritlaskond küüditati või pidi lahkuma põlisest kodupaigast.
Mulgid on alati hoidnud kokku, jätkas kõneleja. Seda tegid juba Soome sõjaväes võidelnud Viljandimaalt pärit mehed. Seda hakati tegema ka üle ookeani Kanadasse jõudes, kuigi kulus mõnda aega, enne kui jõuti oma organisatsioonini. Algatus tuli Viljandi koolipoistelt ja -tüdrukutelt. 21. septembril 1977 asutati T. Eesti Majas toimunud koosolekul Mulkide Selts Torontos, asutajaiks 12 meest ja 1 naine. Neist on elus veel 5 mulki.
Seltsil on oma lipp ja pitsat. 25 aasta jooksul on abistatud siinseid rahvuslikke organisatsioone, pärast Eesti taasiseseisvumist on seda tehtud ka kodumaal ja -maakonnas. On antud välja seltsi ajakirja Mulgi Sõnumid. 1993.a. sõitis 65 seltsi liiget, kaasas seltsi lipp, kodumaale, et osaleda Viljandis peetud Ülemaailmsetel Mulkide Päevadel. Sellest peale on olnud sõbralik koostöö kodu- ja välismulkide vahel.
J. Vihma analüüsis veel oma kõnes küsimust, miks just Kanadas tekkis omapärane maakondlik liikumine. Leidmata vastust, lõpetas oma ettekande prof. Eduard Vääri sõnadega Mulgi konverentsil Tõrvas 1999. a. „Mulgi mõistus peab hoidma ja kaitsma teid, kui tahate eestlasteks ja mulkideks jääda.
Seejärel kutsuti ette neli kohalolnud asutajaliiget — William Mandra, Jaan Vares, Johannes Vihma ja Johannes Ärm —, kelledele kinnitati rinda lilleõied. Kahe lauluga, „Vana väike Viljandi“ (M. Säde) ja „Kodulinnale'' (M. Säde) esines Elna Libe, keda akordionil saatis Elmar Tani. Klarissa Pajo luges ette kodumaalt saabunud Viljandi Mulkide Seltsi tervitused. Tervitusi oli teisteltki kodumaakonna asutustelt ja koolidelt. Isiklikult tervitas kõikide Torontos tegutsevate maakondlike organisatsioonide nimel Maakondliku Esinduskogu esimees Leida Helde ja Virulaste Koondise poolt Elna Libe.
Enne toidulaua juurde asumist luges söögipalve vanemkonna liige Ellen Irs, kes tuntud värsisepana esitas hiljem omaloodud humoristlikke ridu tänapäevast. Pärast einet, ühislaule ja uudistevahetamist asusid mulgid ja nende sõbrad koduteele suurlinna Toronto tippkoormatuse tunnil. Mulkide Selts Torontos oli aga astunud teise veerandsajandisse.
