Mu endine akadeemiline kolleeg on valinud haridusteemal väitlemiseks talle poliitikaelust omaseks saanud reeglid, mil tõe ja loogikaga üsna vähe ühist. Kahju - minu jaoks väärib haridus enamat. Ometi võlgnen vastuse.
Usun, et enamik hariduselus kaasalööjaist, mina nende hulgas, ei olnud ei rõõmus ega pettunud, kui haridusstrateegia Riigikogust tagasi võeti - olime lihtsalt kurvad. See ei olnud hea dokument.
Ent pea viis aastat pärast president Lennart Meri poolt Riigikogule esitatud haridusettekannet ei ole meil seega ikka haridusstrateegiat - hariduselu alusdokumenti. Kreitzbergi hoiak president Lennart Meri akadeemilise nõukogu haridusinitsiatiivi suhtes on mõistetav - see langeb suuresti kokku erakondliku hoiakuga nii president Meri kui ka kogu tema loodud presidendi institutsiooni suhtes. Hoiak president Arnold Rüütli akadeemilise nõukogu suhtes on samuti mõistetav - ikkagi võitnud konkurent.
Aga haridusstrateegia ei ole Aaviksoo kapriis või erahuvi. Avalikku, arusaadavat ja usaldusväärset hariduspoliitikat on vaja Eesti rahvale, koostagu seda siis kes iganes. Avalikkus ootab seda õigustatult eelkõige haridusministrilt.
Uskumatu on ettekujutus, et Eesti hariduselu probleemides on süüdi avalikud ülikoolid või üksnes Tartu Ülikool (TÜ). Aaviksoo võib ju kulakuks ja külakurnajaks tembeldada, ega hariduspõld sellepärast veel viljakamaks muutu. Lihtsalt vääritu tegu on vaenu külvamine erinevate, ent ühtviisi vajalike haridusasutuste vahele.
TÜ asutas aasta tagasi haridusteaduskonna, lähtudes arusaamast, et just alus- ja põhihariduses on haridusedu võti. Äsja kutsekoolide õpetajaile diplomeid andes mõtlesime kutsehariduse tulevikule. Me pole hariduselu ühtsuse printsiibist hetkekski taganenud.
Kõhedust tekitab printsiip «Väljaspool erakondi ei sünni ega viida ellu ühtki hariduspoliitikat!». Kas võiks ilmekamalt sõnastada korraldust muuta kogu Eesti rahva parteitu enamik hariduspoliitika subjektidest selle objektideks? Ei, hariduspoliitika on kodanikuühiskonnas avalik, mitte kitsalt erakondlik asi.
Jah, kinnitan veel kord: «Haridusraha ei peaks lahke käega mööda Eestimaad laiali puistama, vaid suunama sinna, kus sellest tulu tõuseb.» Tulu aga tõuseb kõikjal, kus on tubli kool ja tublid õpetajad-õpilased.
Õigustatud on küsimus, kas peame oma nappi raha jagama üle 50 kõrgkooli, ligi saja kutsekooli ja üle 700 üldhariduskooli, sh üle 200 keskkooli vahel. Kes aga ei suuda vahet teha heal ja halval koolil, võiks valida jõukohasema ameti? Metoodiliselt silmapaistev on lähenemine, mille kohaselt vallavanema või koolijuhi parteipilet määrab kooli investeeringuvajaduse, nagu kajastub arutlusel olevas riigieelarves.
Haridusminister Aaviksoo esitas kehtiva õppekava valitsusele kinnitamiseks 1996. aastal. See oli parim, mis me toona suutsime, ent see meid enam ei rahulda. Ja ma tean, mida tähendab uue üldharidusõppekava väljatöötamine. TÜ alustas sellega eelmisel aastal ja me saame ülesandega ettenähtud ajaks ka hakkama. Ärge ainult pilduge oma nõunikega kogu aeg kaikaid kodaratesse. Vaid pahatahtlik või võhik võib nõuda uue õppekava loomist ühe aastaga.
Minu haridusprioriteedid jäägu nii, nagu nad ilmusid SL Õhtulehe intervjuus. «Kõige olulisem on vastuvõetava hariduse tagamine eranditult kõigile, kes seda vähegi suudavad. Haridus pole noorte eraasi. Oleme tekitanud endale suure hulga noori, kes kokkuvõttes on sotsiaalsüsteemile koormaks. Teiseks: haridus on tõsine asi ja hariduse kvaliteet peab olema tähtsam kui mugavus, kodu lähedus, odavus või mis tahes muu argument. Kolmandaks - mis tuleneb natuke ka eelmisest: peame iseendale ja noortele selgeks tegema, et hea haridus on sõltumata erialast väärtus. Hea pottsepp või keevitaja on lugupeetav ja kõrgesti tasustatud inimene. Palju parem kui kehv advokaat.»
Mulle piisab ülikooli- ja haridusmuredest - valimistest ootan aga eelkõige head hariduspoliitikat, ei muud.