Kadri Ibrus
Katrin Talihärm (vasakul) ja Triin Messimas möönavad, et buumi ajal anti eluasemelaenu üsnagi kergesti. Nüüd on ligi viiendikul laenuvõtjatel tagasimaksete tasumisega raskusi ja nad võivad oma kodu ukse taha jääda, kui pank selle sundmüüki paneb.
Foto: Vallo Kruuser, Eesti Ekspress
Hinnanguliselt on viimase paari aasta jooksul pangalaenude tõttu koduta jäänud umbes 4000 inimest. Laenumaksete tasumisega on probleeme ligi viiendikul eluasemelaenu võtnud eestlastel. Kodude sundmüükidest säästmist ei pea pangad õiglaseks: kust läheb piir, keda aidata ja keda mitte?
Viimastel aastatel on pangad kodudele algatatud sundmüükide arvu jõudsalt suurendanud: majandusraskustes siplevatel peredel ei õnnestu nende jaoks liiga suuri kuumakseid tasuda ja nad kaotavad seetõttu oma kodu. Ainuüksi mullu saatsid Eestis tegutsevad pangad sundmüüki kokku umbes 850 kodu. Tõsi küll, see arv näitab ainult, kui palju kodusid on müüki antud, ega ütle täpselt, mitu kodu on praeguseks maha müüdud.
Pankade esindajad tahavadki rõhutada, et kõigi kodude mahamüümiseni ei jõutagi. Ent ligikaudu 900 kodu müüki panek ilmestab siiski päris jõudsalt probleemide ja ummiktee suurust, milleni need Eesti pered on jõudnud. Emori mullu sügisel korraldatud küsitlusest selgus näiteks, et eluasemelaenu on võtnud ligikaudu 119 000 peret, kellest pea viiendik märkis, et neil on kodulaenumaksete tasumisega probleeme.
4000 inimest koduta
Sundmüükide statistikat ükski pank niisama ei väljasta, siiani on selle kogumisega tegelenud ainult ajakirjandus. Aasta tagasi tegid kogumistööd kolleegid Postimehest, kellele vastasid küll vaid suuremad pangad, kuid 2011. aasta peale saadi kokku 833 sundmüügi juhtumit. See teeb kahe aastaga ligi 1700 kodu. Kui arvestada, et ühes peres elab keskmiselt vähemalt kaks ja pool inimest, siis on nende paari aasta jooksul pangalaenude tõttu koduta jäänud vähemalt 4000 inimest.
Messimas möönis, et 2007. aastal laenasid pangad raha tollaste laenutingimustega ja suhteliselt heldelt, kuid nüüdseks on üldised majandusolud muutunud. „Mõnes mõttes on see kainenemine hea ja sundmüügi järel saab minna elama endale sobilikumale ja tagasihoidlikumale pinnale,” arvas ka pangaliidu tegevdirektor Katrin Talihärm. „Tollal oli ühiskonna ootus teine, pankadelt eeldati vastutulemist, et rohkem inimesi saaksid endale lubada oma kodu,” nentis ta ja lisas, et varem oli tõesti suurem rõhk tagatistel, aga nüüd hindavad pangad laenu andes peaasjalikult tagasimaksmise võimet.
Messimas ei nõustu väitega, justkui jätaksid pangad tagasimaksmise vastutuse ainult laenuvõtja kaela. Tema sõnul on pangad klientidele palju vastu tulnud, näiteks pole küsitavad intressid kõrged. Kuid sellest rohkem ei olevat võimalik võlgnikele vastu tulla. „Meie peame kaitsma meile hoiustatud raha,” sõnas Messimas.
Hoolimata vastutulelikkusest jõutakse siiski sundmüükideni. Tuhandete koduta jäänud inimeste jaoks tähendab see uute murede kuhjumist: võimalik töö kaotamine, perekondade lagunemine, laste stabiilse koduta jäämine jne. Eesti Päevalehele teadaolevatest juhtumitest selgub, et kohalikud omavalitsused ei võimalda koduta jäänutele mingit elamispinda.
Praegu ei näi ka ükski riigiamet sundmüükide kohta statistikat koguvat ega analüüsivat, kuidas täpsemalt müükideni viivad skeemid kujunevad või mismoodi neid ennetada. Samuti ei ole palju kuulda üldise eluasemepoliitika analüüsidest.
Sundmüügis kodu kaotanud inimesed on Eesti Päevalehele toonud näiteid, kuidas nende kuumaksed pärast pankade pakutud maksepuhkusi ja refinantseerimisskeeme hoopis suurenevad, mis teeb probleemide puntrast pääsemise nende jaoks hoopis raskemaks.
Laenumaksetega hätta jäänud inimesed on Eesti Päevalehele kurtnud sedagi, et pangad jätavad neid infosulgu. Väidetakse, et pangad tegutsevad ilma inimese teadmata, võttes neilt võimaluse vaidlustada näiteks viiviseid ja leppetrahve. Nii Talihärm kui ka Messimas kinnitasid, et pank soovib klientidele rohkem ja ennetavat infot anda. Probleem tulevat sellest, et inimesi ei saada lihtsalt kätte.
Sama mure on ka laenu käendajate ja lisatagatise andjate puhul, kelle kodud on samuti sundmüügiohus – nad võivad olla suhtlemiseks kättesaamatud. „Tahame, et info laenu kohta võimalikult kiiresti kolmandate isikuteni jõuaks,” kinnitas Talihärm.
Muuseas, pankadel puudub statistika selle kohta, kui paljud sundmüüki suunatud kodud on tegelikult lisatagatise andjate omad. Talihärm esindas pangaliitu ka hiljutisel samateemalisel kohtumisel tarbijakaitseametiga. Muu hulgas lubas pangaliit seal, et laenulepingutesse ei lisata enam globaalse tagatise andmise klauslit, mis laiendab lisatagatise andja vara automaatselt kõigile laenudele.
Buumiaja hinnad
Nagu teada, määravad Eestis sõlmitud pangalepingud sedagi, et isegi kui kodulaenu tagatiseks ja ka lisatagatiseks võetud kinnisvara maha müüakse, tuleb laenajal alles jäänud võlg kuni viimse sendini pangale ära maksta. Ole kasvõi koduta ja tööta, laenuorjusse jääd ikkagi, kasvõi terveks ülejäänud eluks. Sellised olukorrad on kerged tekkima, sest kinnisvara ja laenude hinnad määrati buumiaastatel 2005–2007. Nüüdsed hinnad on hoopis teistsugused, kuid vahe nõutakse järjekindlalt sisse.
Talihärma sõnul ei ole praegu Eestis võimalik üle minna süsteemile, mis on levinud näiteks USA-s: kui inimene korterivõtmed pangale tagastab, kustutab pank ka tema võlajäägi. Nimelt ei ole pangad sellega laenu andes ja tingimusi seades arvestanud, selgitas Talihärm. Sellist süsteemi saab tema sõnul edaspidi rakendada üksnes siis, kui ühiskond ja pangad niisuguse otsuse teevad ning kui inimesed on uute laenutingimustega nõus.